Goa

Viimased nädalad on möödunud reisides. Hampist edasi liikusime Goasse, kus külastasime mitmeid paiku. Oma teekonnal tuli meil esmakordselt ka rongis ööbida, mis ei olnud sugugi nii hirmus, kui algul kartsin. Koiku, millel rongis magasin, oli täitsa mugav ning tänu avatud akendele ei läinud vagunis liialt palavaks. Samuti tuli meil reisi jooksul pikki tunde bussis veeta, mis pani mind võrdlema Eesti ja India ühistransporti. Indias mahutab buss täpselt nii palju inimesi, kui parajasti sõitjaid on. See tähendab, et kõik, kes soovivad, võetakse peale. Nõnda võib bussisõit küllalt ebamugavaks muutuda, kui vahekäik on pungil inimesi ning õhku kipub niigi palavas bussis väheks jääma. Eriti kehv on lugu, kui istumiskohta ei saa ning pead ka ise tunde bussis püsti reisima. Samuti jään mõtlema ohtusele. Eestis pole marsa bussides ohutuse eesmärgil seismine lubatud. Bussid võtavad peale vaid nii palju inimesi, kui istekohtadele jagub. Olles ise tudengina sõitnud Tartu vahet tean, kui närvesööv on pühapäeva õhtul Türil bussi oodata ning loota, et ehk seekord ikka on veel vabu istekohti ning jõuan esmaspäevaks kooli. Olen korduvalt tunnistanud, kuidas Paides või Põltsamaal inimesed bussipeatusesse nõutult seisma jäetakse, sest bussis on istekohad täis saanud. Usun, et nii mõnigi neist mahajäänutest oleks olnud nõus India stiilis täis pakitud bussis seisma, kui vaid õigeks ajaks oma sihtkohta jõuaks. Võta siis kinni, mis see õigem või parem ühistrantsport on...

Teel Goasse jäi meie rong mitu tundi hiljaks ning seetõttu jõudsime oma sihtkohta Vasco de Camasse alles õhtuhakul. Nõnda otsustasime, et veedame öö seal ning seejärel suundume mööda rannikut lõuna poole. Vascos kõndisime pimedani tänaval, enne kui leidsime öömaja, mis meile taskukohaseks osutus. Järgmisel hommikul võtsime suuna Colva ranna piirkonda. Kohalikus külalistemajas saime allahindlust, sest minu reisikaaslane oli sakslane ning majaperenaise poeg olevat sakslannaga abielus ning elavat juba aastaid Kölnis. Muidu on Colva päris turistlik paik ning tundus, et seal oli turismihooaeg juba alanud. Sealsed külastajad on peamiselt venelased ning paljud tänavakaupehed on seetõttu vene keele ära õppinud.

Edasi liikusime vaiksesse ja rahulikku Agondasse. Seal üürisime rannas asuva hüti ning nautisime maalilisi päikeseloojanguid. Agondas polnud turismihooaeg veel alanud ning seetõttu valitses seal harmoonia ja rahu. Samuti oli vesi selgem ja sinisem.

Kõige pikemalt veetsime aga aega Palolemis, mis oma maalilistelt päikseloojangutelt ei jäänud Agondale sugugi alla, küll oli aga tegu juba suurema rahvahulga ja kommertslikuma piirkonnaga. Rannas oli olemas wifi ning baarides mängis ülemaailmne popmuusika. Minule oli hingelähedasem pigem Agonda rand, kuid Palolemis saadud hea majutusdiil jättis meid siiski just sinna pikemaks peatuma. Taaskord ööbisime rannahütis ning meie külalistemaja pidaja oli pärit Nepaalist. Ka kõik teised majutuse ning baari eest hoolt kandvad töötajad olid noored Nepaalist pärit noormehed, kes töötasid hommikul 7st õhtul 23ni ning pidavat seda tegema iga päev läbi terve hooaja. Hetkel olid nad veel energilised ja heatujulised , kuid raske on ette kujutada, et nad sama rõõmsad püsivad hooaja lõpuni, aprillini.

Goa on eriline paik, sest kuulus 16.sajandist Portugali kolooniate hulka. Alles 1961 liideti Goa taas India ja Karnatka osariigiga. Portugali kultuuripärand on päris tugevalt säilinud. Näiteks on paljudel kohalikel portugaallastest esiisadelt saadud perekonnanimed. Samuti võib näha mõjutusi arhitektuuris ning külalistemajade-restoranide nimedes. Rannikule omaselt on toidulaual rohkem kala ning mereande, mis ka turistide meeli köidavad.

Pothanuri tagasi jõudes valitses siin endiselt kuumus ja päike. Siia pole veel vihmaperiood kätte jõudnud. Samuti võttis meid vastu tolm ning lärmakad tänavad. Olin Goa liiklusvaestes piirkondades täiesti unustanud, kui palju müra siinsetel tänavatel esineb. Nüüd on veel nädal Pothanuris tööd teha ja otsad kokku tõmmata. Viimane nädalavahetus möödub Chennais ning sealt lendan juba õige pea tagasi Eesti poole.

GLEN projekti rahastab ASA ning koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud

Hampi

UNESCO maailmapäradite hulka kuuluv Hampi asub Karnatka osariigis, minu praegusest kodukohast ligi 600km kaugusel. Teekond sinna oli pikk ja väsitav ning kestis 24 tundi, kuid oli seda katsumust väärt.

Hampi oli hindu impeeriumi keskus, mis eksisteeris 14, 15 ja 16.sajandil, hiilgeaeg jäi 15.sajandisse, mil valitsejaks oli Krishna. Sel ajal käis sealsetel turgudel kulla ja teemantite müük kilode kaupa. Samuti oli olemas maitseainete turg. Mõlemal turul käisid hindudega kaupa tegemas kaupmehed Pärsiast, Hollandist, Prantsusmaalt ja Portugalist. Neil Euroopa riikidel olid Indias tol ajal ka kolooniad, mis olid rajatud just kaubavahetuse eesmärgil. Hilisemal perioodil kuulus Hampi piirkond juba rusudena Inglismaa koloonia valdustesse. Ingalsed olid ainsad, kes tulid Indiasse vallutamise eesmärgil, mitte kauplema.

Hampi asub sisemaal ning on ümbritsetud suurte kivirahnude ja jõega. Nendest samadest kividest on ka ehitatud templid, turuhooned ning välja raiutud pühad kujud. Kuna nii mõnigi kuju on hiiglasuur, siis tehti tihtipeale kõigepealt valmis kuju ning seejärel ehitati tempel ümber. Linna sümboolikal võib näha metssea kujutist, mis olevat heaks õnneks hindudele, kuid halvaks õnneks moslemitele. Sellegi poolest olid just moslemid need, kes 16.sajandil Hampi maatasa tegid. Varastati kõik kuld ja väärisesemad, sealhulgas ka templitest. Kõik puithooned põletati ning pühad kujud lõhuti. India pinnal pole olenemata kultuurilisest mitmekesisusest kunagi sõdu peetud usu tõttu, alati on põhjus rikkuses ja varanduses olnud. Moslemite hävitustöö tagajärjel jäeti linn maha ning selle mitmetest pühadest templitest said vaid monumendid, sest kui püha kuju templis on lõhutud, siis pole tegu enam templi ega püha paigaga, vaid lihtsalt kultuurilise monumendiga. Alles sajandeid hiljem leiti Hampi võlu taas ning arheoloogid mitmetest riikidest on käinud abiks sealset kultuuripärandit taastamas.

Meie veetsime Hampis 3 päeva, mille jooksul osalesime ka rattatuuril. Vaid 4km pikkune retk kestis 5 tundi, sest iga tähtsama templi ja monumendi juures tegime peatuse ning kuulasime giidi selgitusi. Sain teada väga palju uut ja huvitavat nii India kui hinuismi kohta. Näiteks on Hampi jõgi üks kahest pühast jõest Indias, teine on meile rohkem tunud Ganges. Need on kaks jõge, milles peetakse matuseid. Põhja-Indias on matuste linnaks Varnasi ning lõunas justnimelt Hampi. Kui perekonnas on keegi surnud, siis ajab meespere omal juuksed maha, kuid jätab väiksese juuksetuti pealaele, lesed riietuvad valgesse. Kadunuke tuhastatakse ning saadetakse banaanilehel mööda jõge Nirvaana poole, teekonnale pannakse kaasa kadunukese lemmik roog.

Samuti võib igal hindu templil leida ühe erootilise kujutise, mis on Kurja Silma tähelepanu eemale juhtimiseks. Ning minu jaoks üks üllatusi oli, et Budha oli tegelikult hindu kuningas, kuni pani aluse uuele religioonile, budismile.

Igatahes on Hampi üks ilusamaid ja maagilisemaid paiku, kus mul on avanenud võimalus viibida. Soovitan kõigil, kes kunagi Indiasse satuvad kindlasti Hampit külastada!

GLEN projekti rahastab ASA ning koordineerib Arengukootöö Ümarlaud

Kodune nädalavahetus

Sel nädalavahetusel otsustasime pikkadest bussireisidest puhata ning kodulinnas aega veeta. Mulle pakuti laupäeva pärastlõunal võimalust osaleda maailma vaimse tervise päeva puhul korraldatud üritusel. Võtsin võimaluse vastu ning nõnda seadsime end koos kohaliku kontorikaaslasega reisile. Tuli välja, et pikast bussisõidust ma siiski ei pääsenud, sest üritus toimus Salemi lähedal külakeses. Tulime veidi enne linna jõudmist bussist maha ning jäime edasist küüti ootama. Sealt võeti meid rollerite peale ning pärast veerandtunnist sõitu jõudsime väiksesse kooli, kus üritus toimus. Jõudsin eelmise nädala algul ennatlikult hõisata, et kuum hakkab järele andma. Viimased päevad on taas nagu saunas olnud ning laupäevasel ülerahvastatud bussisõidul oleksin peaaegu, et kuumuse tõttu ära minestanud. Õnneks loovutas üks kohalik noormees mulle oma istekoha, mis mu minestusest päästis.

Üritusele oli kutsutud rääkima psühhiaater ühest Salemi kliinikust. Mul õnnestus temaga enne ettekande algust veidi juttugi puhuda ning selgus, et ta olevat kunagi 6 kuud Horvaatias Zagrebi ülikooli juures diplomijärgsel õppel olnud. Nõnda luges ta mulle ette horvaatiakeelseid väljendeid, mis tal veel meeles olid. Mõned neist sarnanesid vene keelele ning olid ka minu jaoks mõistetavad. Lisaks kohtasin sellel üritusel üht õendust tudeerivat tütarlast, kes äsja teise kursuse lõpueksami sooritanud. Tema kool asub samuti Salemis ning ta kutsus mind endale külla, et saaks mulle kohalikku medkooli ja haiglat tutvustada. Plaanin sellest võimalusest kinni hakata ning lähinädalail tütarlapsele Salemisse küll sõita.

Tagasi sõitsime kuni Namakkali linnani läbi vihma rolleritel. Enne bussile istumist käisime veel läbi kohvikust, kus tee kõrvale tsilli-seeni ja meekooki maitsesime. Koju jõudes tabas mind ehmatus, kui pererahvas mu väravast tuppa haaras ning õhtusöögi kõrvale rääkis, kuidas nende koer täna Marvinit ründas. Nende kirjelduse järgi olid nad käinud haiglas ning minu paariline olevat saanud ravi. Näitati mulle ka paberit, kus olid kirjas teetanuse ja marutõve vaktsiinid ning järgnevad kuupäevad, mil haiglat tuleb külastata. Igaksjuhuks uuriti ka minult, ega mul koerahammustuse vastu mingeid vaktsiine kaasas ei ole. Samuti paluti mul Marvinile edasi öelda, et ta järgmised 6 kuud liha ei sööks, sest see pidavat koerahammustuse korral vastunäidustatud olema. Lisaks vabandati ka minu ees, et säärane kahetsusväärne juhtum aset leidis ning tehti korraldused, et edaspidi tuuakse toit meile tuppa ja me ei pea enam all söömas käima. Nende käitumise ja sõnade järgi jäi mulje, et koerarünnak oli tõsine ning tuppa minnes leian eest voodis lamava valudes oigava Marvini, kes üleni sidemete ja õmblustega kaetud. Trepist üles minnes kohtasin aga verandal jalutavat ja muusikat kuulavat heatujulist noormeest. Koerarünnak oli tõepoolest toimunud ning arsti kabinetis käidud, kuid sellest andsid tunnistust vaid paar hambajälge ja kriimu tuharal. Ühtegi õmblust ei tehtud ning haava puhastati vee ja seebiga. Minu arvamuse kohaselt oleks võinud 2-3 õmblust siiski teha ning haava puhastasin siiski ka antiseptikuga ära. Järgmisel hommikul oli Marvin tagasi arstile kutsutud, kus arst haava vaatamatagi ütles, et see on ikka liiga sügav ning vaja antibiootikume võtta. Välja kirjutati 6päevane kuur 2x250mg Amoxicilliini... See on lapse kogus! Minu jaoks üllatusena väljastati retsept antibiootikumidele roosal märkmepaberil ja ilma mingigi allkirja või templita. Lähipäevil tuleb mu paarilisel veel paaril korral arsti külastada, et ülejäänud marutõve vaktsiinid kätte saada, kuid julgen arvata, et ta jääb elama!

Pühapäeva pärastlõunal igavusest hullumise äärel olles otsustasime kuuma ja päiksega jalutama minna. Meie üllatuseks avastasime päris lähedalt tänavalt jäätisekohviku. Loomulikult otsustasime sisse astuda ning magustoitu proovida. Oli tõesti kiiduväärt kohvik! Palju erinevaid jäätisesorte ning lisaks pakuti ka värsket mahla. See on nüüd minu lemmik paik terves Pothanuris.

GLEN projekti rahastab ASA ja koordineerib Arendukoostöö Ümarlaud

Diwali

Eelmisel nädalal tähistas kohalik kogukond Diwalit, mille puhul oli töönädala sees lausa kolm vaba päeva. Meie jaoks tähendas see ka internetivabu päevi, sest kontor oli pühade tõttu suletud. Kaks esimest päeva suutsime rahulikult kodus istuda. Kolmapäeval olid lausa poedki suletud. Diwali kolmandal päeval, neljapäeval, me enam vastu ei pidanud ning otsustasime ennelõunal Salemisse sõita. Salem asub vaid 60km kaugusel, kuid selle teekonna läbimiseks kulub 2 tundi. Sõiduga oli juba tükk päevast sisustatud. Salemis käisime kiirtoidurestoranis ning mugisime kõhud jälle friikartuleid täis. Nüüd võib mõnda aega taas riisi süüa.

Diwali või Deepavali näol on tegu hinduismis peetava tulede pühaga. See tähistab valguse võitu pimeduse üle, headuse võitu halva üle, teadmiste võitu ignorantsuse üle ning lootuse võitu allaandmise üle. Tegu on hinduismi kõige populaarsema pühaga. Divali ajal on majad, aknad ja majakatused kaunistatud tuledega ning lastakse rakette. Meiegi saime osa tulede särast ning nautisime kolmapäeva õhtul majakatusel ilutulestikku. Oli ikka täitsa uusaasta tunne, kui igas suunas, kuhu pilgu pöörasin, oli näha värvilisi tulesid taeva poole paiskumas. Samuti saime osa traditsioonilisest kana söömisest Diwali päeval ning muidugi mitetest ja mitmetest pühademaiustustest.

GLEN projekti rahastab ASA ning koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud

Hogenakkal ja Yercaud

Nädalavahetusel veetsime aega oma pererahva seltsis. Laupäeva hommikul alustasime juba kella 7st, kui bussiga Salemisse sõitsime. Salemis tutvustati meid ühe sealse NGO asutajale, kes tegeleb naiste ja tüdrukute hariduse ning väljaõppe edendamisega. Seal pakuti meile hommikusööki ning pandi aukülalise staatuse märgiks lillepärjad kaela. Sealt edasi reisisime juba autoga. Kõigepealt külastasime ühte tüdrukute kooli, mis kuulus varem nimetatud organisatsiooni projektide hulka. Ühtäkki avastasime end istuvat 30 tütarlapse ees klassiruumis teadmata, mida öelda või mis meilt oodatakse. Püüdsime siis nendega juttu teha ning julgustada neid meilt küsimusi küsima. Õnneks tuli pärast veerandtunnist kohmetust appi inglise keele õpetaja ning pakkus, et tüdrukud võiksid meile näidata, mis nad õppinud on. Esimeseks etteasteks oli karate. Juba see avaldas muljet, kuid siis võtsid nad välja ketid ning hakkasid nendega trikke tegema. Mina vaatasin küll suu ammuli. Poleks arglikena tundunud 13aastastest tütarlastest osanud säärast võitlusoskust oodata. Edasi kulges hulga leebemalt, kui esitlusele tuli tantsunumber. Mõnusad India rütmid tõid naeratuse näole ning tore oli näha tüdrukuid endid sellest rõõmu tundmas. Edasisele teekonnale anti meile veel kaasa munaputru ning nõnda võtsime suuna Hogenakkali kose poole.

Tundub, et kõik Tamil Nadu vaatamisväärsused asuvad mäe otsas. Seega ka selkorral võtsime ette retke mööda kurvilist mägiteed. Kohale jõudes hakkas kell juba neli saama ning nälg näpistama. Nõnda istusime kõigepealt maha pargi taolisse restorani, kus serveeriti nii kalakastet kui praekala. Loomulikult kostitati meid mõlema portsjoniga. Söömise ajal pakkusid meile seltsi ringi hiilivad ahvipärdikud, kelle kohalolu restoranipidajatele väga meeltmööda polnud. Meie aga saime pärdikutest nii mõnegi vahva pildi. Kui kala söödud, selgus aga, et tugevate vihmade tõttu on kose veehulk ohtlikult suur ning selle lähistele minek keelatud. Seetõttu jäi meil vaatamisväärsus nägemata ning tuli leppida tõsiasjaga, et veetsime laupäeval 11 tundi autoistmel, et mäe otsas kala süüa... Õnneks lõppes õhtu Salemis, kus õhtusöögi asemel linna hiilisime ning end šokolaadikoogi ja coca-colaga kostitasime. Õhtu veetsime teleri ees, kus seekord inglisekeelsed kanalid puudusid. Seega oli meil võimalus kohaliku spordikanali vahendusel tutvuda spordialaga Kabaddi. Siin link ühele mängule, reegleid võite ise googeldada. https://www.youtube.com/watch?v=regYzf1JF6k 

Pühapäeval tegime taas kiirturismi, kui mäe otsas asuvas Yercaudis kõik vaatamisväärsused läbi jooksime. Alustasime oma retke paadisõidust kohalikul järvel. Seejärel suundusime kose juurde, mis jättis võimsa mulje. Mina ujuma ei läinud, kuid Marvin käis ka kose all suplemas. Vesi olevat külm olnud! Edasi liikusime vaateplatvormile ja siis järgmisele ja siis järgmisele... Kuniks jõudsime roosiaeda. Roosaed oli paljulubav, kuid kahjuks polnud hetkel rooside õitsemise hooaeg. Seetõttu oli tegu vaid kauni rohelise pargiga. Külastasime veel üht templit ning siis tuli enne pimeda saabumist jälle mäest alla sõita. Otsustasime ööd mitte Salemis veeta ning võtsime õhtu lõpetuseks veel ette bussireisi tagasi Pothanuri.

Ilm on hakanud kuumaga järgi andma. Päike enam ei kõrveta, vaid taevast katab pigem pilvevine. Mussooni aeg on saabumas, millest annavad märku ka pea igaõhtused äiksetormid. Muidu on elu ikka ilus ja kõht endiselt riis täis!

GLEN projekti rahastab ASA ning koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud

Pondicherry

Möödunud nädalavahetust pikendasime taas kahe päeva võrra ning võtsime ette kaugema linna külastuse. Nimelt külastasime Pondicherryt, mis asub meist umbes 300km kaugusel. Alustasime oma teekonda laupäeva hommikul 9 paiku. Taaskord tuli meil teha mitu ümberistumist. Me lootsime sõita bussiga kuni Trichyni ning sealt rongiga edasi. Trichysse jõudes palusime taksojuhil end raudteejaama viia, kuid ta väitis, et siit küll rongiga Ponicherrysse ei pääse. Seega tuli meil veel 5 tundi bussis loksuda. Kokku kulus meil 300km teekonna läbimiseks 10 tundi.

Pondicherry tervitas meid aga kauni rannapromenaadi, mälestuskujude, pargi, kirikute ja rannaga. Linn asub India idakaldal Bengali lahe ääres. Linna võib kutsuda ka Puducherry nimega või hellitavalt Pondi. Pondi on eriline selle poolest, et kuulus hoopis Prantsusmaa koloniaalalade hulka, kuni 1954.aastani, mil see India osariigi Tamil Nadu osaks ühendati. Prantsuse pärand on säilinud linnaosas French Quarter, kus võib kohata kolmerealisi tänavaid, sinepikarva villasid ning butiike. Samuti on linnas palju kohvikuid, kus prantsusepäraseid küpsetisi, crossante ja kohvi pakutakse.

Esimesel õhtul jalutasime öömaja otsides mööda promenaadi ning mõtisklesime, et Euroopas oleks taolise promenaadi äär täis hotelle, kohvikuid ja restorane. Siin aga asetsesid elumajad ning mõni üksisk jäätisepood. Samas oli ka näha, et kui promenaad muidu ilus ja puhas paistis, siis jäätisepoodide lähistel kohtas suuremal hulgal prahti. Võtsime suuna suuremate linnatänavate poole ning juhtusime läbi jalutama värviliste tuledega kaunistatud pargist. Seal läheduses õnnestus meil leida ka oma esimene öömaja. Kuna hind oli soolasem, kui olime lootnud, otsustasime seal peatuda vaid ühe öö ning päevavalguses uue hotelli leida. Tuba, mis meile anti oli hea. Varustatud rõdu, konditsioneeri ja sooja veega dušiga. Aga miskipärast selle korruse wifi ei töödanud. Nõnda palusime end majutada mõnele muule korrusele, et oleks võimalik ka internetti kasutada. Meid liigutati korrus madalamale, kus oli hea internetiühendus, kuid tuba oli ilmselgelt veidi kehvem. Dušist jooksis jahe vesi ja rõdu asemel oli aken, mis vaatas vastu teist majaseina.

Hommikul osalesime hotellis pakutaval hommikusöögil, mis seekord ei juhtunud olema rahvusvaheline, vaid seesama kohalik gusiin, mida igapäevaselt sööma oleme harjunud. Suuresti käimegi iganädalaselt reisimas seetõttu, et oma toidulauale veidi vaheldust saaks nii toidukoguste kui valikute suhtes. Edasi võtsime suuna randa  Serendety Beach, mis tundus kaardil küllalt lähedal asuvat. Seetõttu otsustasime kõndimise kasuks. Nõnda saime kõrvetava päikse käes 5,5km läbi erinevate elamurajoonide jalutada, et jõuda randa, mis kaetud kaluripaatide, -võrkude ja prügiga. Otsustasime kolmelt riigisiseselt turistilt aru pärida, kas oleme ikka õigesse kohta välja jõudnud. Ilmselt nägid nad meie rahulolematust ning kutsusid meid endaga kaasa Paradise Beachi, mis asub linnast 9km kaugusel  ning sinna jõudmiseks tuleb kasutada ka paadi teenust. Kuna avanev vaatepilt oli tõepoolest väga erinev piltidel kujutatust, otsustasime nendega Paradiisi randa kaasa sõita.

Paradiisi rand oli tõepoolest kaunis, avar ja puhas! Soovisime algul inimestest veidi eemale minna, et omakeskis ujuda ja aega veeta, kuid rannavalve ei lubanud meil väikesest eraldatud rannaalast väljuda. Saime vaid mõned minutid ujuda ja laitega mängida, kui seesama rannavalvur meie juurde tuli ja pakkus võimalust veidi kaugemale minna. Nimelt suur osa kohalikke turiste tuleb isemaalt ning ei oska ujuda. Meid ujumas nähes, püüavad nad aga meid jäljendada ning võivad seetõttu hätta sattuda. Nõnda saime oma tahtmise ja liikusime rahvamassidest veidi eemale. Õhtuhakul pöördusime tagasi hotelli, otsisime uue öömaja sealsamas lähedal ning sõime õhtusöögiks jäätist.

Esmaspäeva hommikut alustasime hommikusöögiga prantsusepäraes kohvikus, kus tellisin soojale võileivale lisaks šokolaadiga crossanti ja cappocino. Ma polnud Indiasse saabumisest saadik kohvi joonud ning nautisin seda tassitäit väga. Edasi otsustasime promenaadi ka päevavalguses vaadata ning seejärel suundusima tagasi Paradiisi randa.

Teisipäeval tuli meil alustada tagasiteed koju. Otsustasime siiski minna raudteejaama , sest internetist leitud info kohaselt peaks Pondist Trichysse siiski ka rongiga pääsema. Meie info kohaselt pidi rong kell 11 paiku lahkuma ning nõnda sättisime enda 10ks raudteejaama. Seal selgus aga, et rong läheb alles kella 13 ajal ning pileti saame osta alates 11.30st. Trichysse pidime nõnda jõudma siiski tunni võrra varem kui bussiga reisides ning seetõttu otsustasime ikka rongi oodata. Aega tegime parajaks lähedal asuvatel tänavatel jalutades. Sattusime kõndima moslemite elamurajooni, mille tänavad olid puhtad ning ümbritsetud kaunite majadega. Juhtusime mööduma väikesest poeputkast, mille aknal märkasime wc-paberi rulle. Loomulikult tuli meil sinna sisse astuda ning soetasime lausa kaks pakki. Meil oli siin juba väike kriis tekkinud, kuid nüüd pole tarvis enam projekti lõpuni muretseda. Poes müüdi ka palju muud kaupa, mida varem siinmail kohanud ei ole. Näiteks oli neil Milka šokolaadi ja minu paariline tundis suurt heameelt dieet cola üle.

Rongisõit osutus aga pikemaks, kui planeeritud. Mingil põhjusel seisime ühes jaamas väga pikalt ning tegime pikki peatusi ka jaamade vahel. Infot meile ei jagatud, mis põhjusel rong edasi ei liiknud. Kuna õues oli juba pime, rongis aknad-uksed avatud ja laelambid põlesid, siis seisakue ajal hakkasid meid kimbutama hordides sisse lennanud putukad. Meeldivast, kiirest ja mugavast rongisõidust sai hoopis pikaks veninud väsitav istumine putukate seltsis. Jõudsime Trichysse üle tunni hiljem, kui oleksime seda bussiga sõites teinud ning seetõttu tundsime muret, kas ikka jõuame viimasele busiile, mis meid Karurist Pothanuri viib. Õnneks siiski üks buss oli veel minemas, kui see oli läbisõitev buss, mistõttu ei pannud ta meid maha mitte bussijaamas, vaid suvalisel tänavanurgal. Ööpimeduses läks meil veidi aega välja selgitamiseks, kus me täpselt oleme ja kuhu poole kõndima peame. Kuid tegelikult olime kodule lähemal, kui seda bussijaam oleks olnud. Päeva lõpetas äikses ja vihmas koju kõndimine.

Pikk nädalavahetus oli tore ning alati on vahva näha uusi paiku ja kohata uusi inimesi. Oma rannasõpradega plaanime ühendust hoida ning kuna nad on pärit Chennaist, siis oma viimasel nädalavahetusel Chennais viibides võtame nendega taas kontakti.

GLEN projekti rahastab ASA ning koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud.

Organiseerimatus ja ebaõnn

Eelmise töönädala märksõnadeks olid organiseerimatus ja ebaõnn.  Eelmine nädalavahetus oli pühade tõttu neli päeva pikk. Tagasi Pothanuri jõudes selgus aga, et ka teisipäeval polnud meile miskit tööd pakkuda. Lisades siia veel nädalavahetusele eelnenud tööst vaba neljapäeva, oleksime võinud Keralas veeta hoopis kuus päeva. Selle asemel lihtsalt kodus passimine tegi meele mõruks. Kolmapäeval alustasime oma tööpäeva varakult, kui kell 7 hommikul Kolli Hillsi poole sõitsime. Seal oli meil kohtumine kahe naistegrupiga, kus sain oma teadmisi jagada lapsabielude ja varase ea raseduse kohta. Seejärel külastasime vaateplatvormi mäe serval. Kolli Hills asetseb umbes 1000 meetri kõrgusel mäe peal ning sinna viib mägitee 70 kurviga. Vaade alla orgu oli lummav, kuid seda segas taaskord pilvise võitu ilm. Pärast vaatamisväärsusega tutvumist selgus aga, et meile oli unustatud mainida, et plaan oli Kolli Hillsi ööbima jääda, sest järgmisel hommikupoolikul ootas ees veel kaks koolitust. Kuna meil Marviniga midagi peale veepudelite kaasas polnud, saadeti autojuht koos meiega tagasi koju.

Neljapäeva hommikul alustasime taas teekonda Kolli Hilsi poole, kuid täpselt mäe all suri auto välja ja enam ei käivitunud. Nõnda veetsime kaks tundi kuumas autos mehhaannikut oodates. Seetõttu jõudsime mäe otsa alles keskpäeva paiku ning sain vaid ühel koolitusel sõna sekka öelda. Seejärel liikusime lõunapausile, külastasime koske ja mahepuuvilja turgu ning sõitsime tagasi koju. Reedeks veetsin taas toas lage vaadates.

GLEN projekti rahastab ASA ning koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud