Saabumine Pothanuri

Minu teekond Indiasse algas esmaspäeva õhtul, kui raske südamega Tallinna lennujaamas turvakontrolli läbisin. Edasi viis mind tee Münheni kadu Hamburgi, kus mu tandem-partner mind pikalt ootama pidi, sest pagasi kätte saamiseks kulus terve tund. Tänu sellele jäi niigi lühikeseks kujunema pidanud öö veelgi kasinamaks ning rohkem kui ööpäeva kestvat reisi tuli alustada vaid 3 tunnise uinaku pealt. Kui lennupileteid broneerides tundus, et ees ootab palju aega niisama lennujaamas passimist, siis tegelikult juhtus meil lendude vahel täpselt paras aeg olema.

Kõigepealt viis tee meid Hamburgist Amsterdami, kus lendude vaheks oli planeeritud 1h ja 25 min. Et aga Amsterdami lennujaam nõnda pirakas on ja nii suurte lennukite pardale minek algab juba tund varem, siis jõudsime täpselt ühest väravast teise jalutada. Edasi viis tee Mumbaisse. 8 tunnine lend pikenes kehvade ilmaolude tõttu 40 minuti võrra, mis tegi üllatuslikult meie elu Mumbai lennujaamas kiireks ja stressirohkeks. Nimelt lendude vahele planeeritud 3,5h jäi napilt parajaks taolises kaoses ellu jäämiseks. Mumbaisse jõudes tuli meil läbida passikontroll, võtta välja pagas ning see uuesti riigisiseste lendude terminalis ära anda. Passikontroll venis ning tolliametnik tundis vestluse käigus huvi, kas olen joogaga tegelenud ning kas plaanin ka Indias viibides joogat harrastada. Kulutades üle tunni passikontrollile, viis tee meid edasi pagasit ära andma, mis kujunes parajaks katsumuseks, sest inimesi oli palju, kes oma lendudele hilinemas olid ning teenindaval personalil puudus igasugune süsteem, et olukord kiirelt ja lihtsalt lahendada. Lisaks tuli taaskord läbida turvakontroll, mis samuti rohkem kui tunni neelas ning nõnda me täpselt oma lennu ajaks ka vastavasse väravasse jõudsime. Vihma tõttu oli hulk lende edasi lükatud ning osad sootuks tühistatud. See oli unised ja stressis reisjad ja personali teinud närviliseks. Kokkuvõttes oli Mumbai lennujaam paras kaos ja kindlasti kõige stressirohkem koht, kus kella nelja ajal öösel viibida.

Edasi ootas meid eest vaid kahetunnine lend Chennai lennujaama, mis oli kui paradiis Mumbai kõrval. Kui minu esimesed paar tundi Indias riigist ja selle elanikest väga head muljet ei jätnud, siis Chennai parandas seda märgatavalt. Mumbais istudes jõudsin isegi mõtteid mõlgutada, et kas pole ma mitte rumalasti eksinud siia tulekuga ja kas see projekt on ikka seda kõike väärt. Chennai aga tõi koos hommikupäikse ja troopilise õhuga kaasa lootuse helgema tuleviku osas. Nimelt lennult maha astudes saime kohe kätte ka pagasi, õues oli kell 7 hommikul 29 kraadi sooja ning uksest väljudes ootasid meid juba meie vastuvõtva organisatsiooni esindajad.

Viimane osa reisist, 400km  autosõitu, kujunes kõige põnevamaks. Teeolud olid paremad, kui oleksin oodatud. Võrdsustaksin isegi Portugali maanteede seisukorraga. Aga liikluskultuur oli minu jaoks kergelt omapärane. Kõigepealt hakkas muidugi silma lootusetute möödasõitude harrastamine. Möödasõidul kolme rea tekitamine oli pigem reegel kui erand ning harvad polnud ka nelja auto kõrvuti sattumine kaherealisel teel. Eriti põnevaks tegi olukorra istumine autos ilma turvavööta liikumiskiirusel 110km/h. Kõrvu tungis seejuures pidev signaalitamine. Nimelt antakse ees sõitvale autole alati märku, kui talle kõrvale sõidad, et ta sulle otsa ei hakkaks keerama. Kellele neid küljepeegleid ikka tarvis on, kui olemas on signaal! Samas sujus liiklus vaata, et pareminigi kui meil pealinnas või Tallinn-Tartu maanteel. Siinses ühiskonnas tundub olevat mulle väga südamelähedane hoiak: Asjad ei pea olema ideaalsed, need peavad lihtsalt töötama.

Pärast kuute tundi autosõitu jõudsime oma esmapilgul päris morni ilmega elupaika. Meid majutati kohaliku vanadekodu pinnale. Esialgu vaatas meile vastu kaks tühja tuba, valamu ja toalett (meie üllatuseks oli olemas ka pott). Kui olime kohvrid ära pannud ning korra ka kontoris tiiru teinud, siis tagasi tulles avastasime, et meile olid juba voodid tekkinud ning isegi dušš õnnestus meil seina seest üles leida. Sooja vett muidugi ei ole, aga pärast 40 kraadist päevakuumust on jahe vesi päris teretulnud.

Lähipäevil peaks selguma, mis meie ülesanded täpsemalt olema hakkavad ning kuidas elukorraldus kulgeb. Seni olen aga terve ja rõõmus!



Kaidi

GLEN projekti koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud ning rahastab ASA