Sel nädalavahetusel otsustasime pikkadest bussireisidest
puhata ning kodulinnas aega veeta. Mulle pakuti laupäeva pärastlõunal võimalust
osaleda maailma vaimse tervise päeva puhul korraldatud üritusel. Võtsin
võimaluse vastu ning nõnda seadsime end koos kohaliku kontorikaaslasega reisile.
Tuli välja, et pikast bussisõidust ma siiski ei pääsenud, sest üritus toimus
Salemi lähedal külakeses. Tulime veidi enne linna jõudmist bussist maha ning
jäime edasist küüti ootama. Sealt võeti meid rollerite peale ning pärast
veerandtunnist sõitu jõudsime väiksesse kooli, kus üritus toimus. Jõudsin
eelmise nädala algul ennatlikult hõisata, et kuum hakkab järele andma. Viimased
päevad on taas nagu saunas olnud ning laupäevasel ülerahvastatud bussisõidul
oleksin peaaegu, et kuumuse tõttu ära minestanud. Õnneks loovutas üks kohalik
noormees mulle oma istekoha, mis mu minestusest päästis.
Üritusele oli kutsutud rääkima psühhiaater ühest Salemi
kliinikust. Mul õnnestus temaga enne ettekande algust veidi juttugi puhuda ning
selgus, et ta olevat kunagi 6 kuud Horvaatias Zagrebi ülikooli juures
diplomijärgsel õppel olnud. Nõnda luges ta mulle ette horvaatiakeelseid
väljendeid, mis tal veel meeles olid. Mõned neist sarnanesid vene keelele ning
olid ka minu jaoks mõistetavad. Lisaks kohtasin sellel üritusel üht õendust
tudeerivat tütarlast, kes äsja teise kursuse lõpueksami sooritanud. Tema kool
asub samuti Salemis ning ta kutsus mind endale külla, et saaks mulle kohalikku
medkooli ja haiglat tutvustada. Plaanin sellest võimalusest kinni hakata ning
lähinädalail tütarlapsele Salemisse küll sõita.
Tagasi sõitsime kuni Namakkali linnani läbi vihma
rolleritel. Enne bussile istumist käisime veel läbi kohvikust, kus tee kõrvale tsilli-seeni
ja meekooki maitsesime. Koju jõudes tabas mind ehmatus, kui pererahvas mu
väravast tuppa haaras ning õhtusöögi kõrvale rääkis, kuidas nende koer täna
Marvinit ründas. Nende kirjelduse järgi olid nad käinud haiglas ning minu
paariline olevat saanud ravi. Näitati mulle ka paberit, kus olid kirjas
teetanuse ja marutõve vaktsiinid ning järgnevad kuupäevad, mil haiglat tuleb
külastata. Igaksjuhuks uuriti ka minult, ega mul koerahammustuse vastu mingeid
vaktsiine kaasas ei ole. Samuti paluti mul Marvinile edasi öelda, et ta
järgmised 6 kuud liha ei sööks, sest see pidavat koerahammustuse korral
vastunäidustatud olema. Lisaks vabandati ka minu ees, et säärane kahetsusväärne
juhtum aset leidis ning tehti korraldused, et edaspidi tuuakse toit meile tuppa
ja me ei pea enam all söömas käima. Nende käitumise ja sõnade järgi jäi mulje,
et koerarünnak oli tõsine ning tuppa minnes leian eest voodis lamava valudes
oigava Marvini, kes üleni sidemete ja õmblustega kaetud. Trepist üles minnes
kohtasin aga verandal jalutavat ja muusikat kuulavat heatujulist noormeest.
Koerarünnak oli tõepoolest toimunud ning arsti kabinetis käidud, kuid sellest
andsid tunnistust vaid paar hambajälge ja kriimu tuharal. Ühtegi õmblust ei
tehtud ning haava puhastati vee ja seebiga. Minu arvamuse kohaselt oleks võinud
2-3 õmblust siiski teha ning haava puhastasin siiski ka antiseptikuga ära.
Järgmisel hommikul oli Marvin tagasi arstile kutsutud, kus arst haava
vaatamatagi ütles, et see on ikka liiga sügav ning vaja antibiootikume võtta. Välja
kirjutati 6päevane kuur 2x250mg Amoxicilliini... See on lapse kogus! Minu jaoks
üllatusena väljastati retsept antibiootikumidele roosal märkmepaberil ja ilma
mingigi allkirja või templita. Lähipäevil tuleb mu paarilisel veel paaril
korral arsti külastada, et ülejäänud marutõve vaktsiinid kätte saada, kuid
julgen arvata, et ta jääb elama!
Pühapäeva pärastlõunal igavusest hullumise äärel olles
otsustasime kuuma ja päiksega jalutama minna. Meie üllatuseks avastasime päris
lähedalt tänavalt jäätisekohviku. Loomulikult otsustasime sisse astuda ning
magustoitu proovida. Oli tõesti kiiduväärt kohvik! Palju erinevaid jäätisesorte
ning lisaks pakuti ka värsket mahla. See on nüüd minu lemmik paik terves
Pothanuris.
GLEN projekti rahastab ASA ja koordineerib Arendukoostöö
Ümarlaud