Goa

Viimased nädalad on möödunud reisides. Hampist edasi liikusime Goasse, kus külastasime mitmeid paiku. Oma teekonnal tuli meil esmakordselt ka rongis ööbida, mis ei olnud sugugi nii hirmus, kui algul kartsin. Koiku, millel rongis magasin, oli täitsa mugav ning tänu avatud akendele ei läinud vagunis liialt palavaks. Samuti tuli meil reisi jooksul pikki tunde bussis veeta, mis pani mind võrdlema Eesti ja India ühistransporti. Indias mahutab buss täpselt nii palju inimesi, kui parajasti sõitjaid on. See tähendab, et kõik, kes soovivad, võetakse peale. Nõnda võib bussisõit küllalt ebamugavaks muutuda, kui vahekäik on pungil inimesi ning õhku kipub niigi palavas bussis väheks jääma. Eriti kehv on lugu, kui istumiskohta ei saa ning pead ka ise tunde bussis püsti reisima. Samuti jään mõtlema ohtusele. Eestis pole marsa bussides ohutuse eesmärgil seismine lubatud. Bussid võtavad peale vaid nii palju inimesi, kui istekohtadele jagub. Olles ise tudengina sõitnud Tartu vahet tean, kui närvesööv on pühapäeva õhtul Türil bussi oodata ning loota, et ehk seekord ikka on veel vabu istekohti ning jõuan esmaspäevaks kooli. Olen korduvalt tunnistanud, kuidas Paides või Põltsamaal inimesed bussipeatusesse nõutult seisma jäetakse, sest bussis on istekohad täis saanud. Usun, et nii mõnigi neist mahajäänutest oleks olnud nõus India stiilis täis pakitud bussis seisma, kui vaid õigeks ajaks oma sihtkohta jõuaks. Võta siis kinni, mis see õigem või parem ühistrantsport on...

Teel Goasse jäi meie rong mitu tundi hiljaks ning seetõttu jõudsime oma sihtkohta Vasco de Camasse alles õhtuhakul. Nõnda otsustasime, et veedame öö seal ning seejärel suundume mööda rannikut lõuna poole. Vascos kõndisime pimedani tänaval, enne kui leidsime öömaja, mis meile taskukohaseks osutus. Järgmisel hommikul võtsime suuna Colva ranna piirkonda. Kohalikus külalistemajas saime allahindlust, sest minu reisikaaslane oli sakslane ning majaperenaise poeg olevat sakslannaga abielus ning elavat juba aastaid Kölnis. Muidu on Colva päris turistlik paik ning tundus, et seal oli turismihooaeg juba alanud. Sealsed külastajad on peamiselt venelased ning paljud tänavakaupehed on seetõttu vene keele ära õppinud.

Edasi liikusime vaiksesse ja rahulikku Agondasse. Seal üürisime rannas asuva hüti ning nautisime maalilisi päikeseloojanguid. Agondas polnud turismihooaeg veel alanud ning seetõttu valitses seal harmoonia ja rahu. Samuti oli vesi selgem ja sinisem.

Kõige pikemalt veetsime aga aega Palolemis, mis oma maalilistelt päikseloojangutelt ei jäänud Agondale sugugi alla, küll oli aga tegu juba suurema rahvahulga ja kommertslikuma piirkonnaga. Rannas oli olemas wifi ning baarides mängis ülemaailmne popmuusika. Minule oli hingelähedasem pigem Agonda rand, kuid Palolemis saadud hea majutusdiil jättis meid siiski just sinna pikemaks peatuma. Taaskord ööbisime rannahütis ning meie külalistemaja pidaja oli pärit Nepaalist. Ka kõik teised majutuse ning baari eest hoolt kandvad töötajad olid noored Nepaalist pärit noormehed, kes töötasid hommikul 7st õhtul 23ni ning pidavat seda tegema iga päev läbi terve hooaja. Hetkel olid nad veel energilised ja heatujulised , kuid raske on ette kujutada, et nad sama rõõmsad püsivad hooaja lõpuni, aprillini.

Goa on eriline paik, sest kuulus 16.sajandist Portugali kolooniate hulka. Alles 1961 liideti Goa taas India ja Karnatka osariigiga. Portugali kultuuripärand on päris tugevalt säilinud. Näiteks on paljudel kohalikel portugaallastest esiisadelt saadud perekonnanimed. Samuti võib näha mõjutusi arhitektuuris ning külalistemajade-restoranide nimedes. Rannikule omaselt on toidulaual rohkem kala ning mereande, mis ka turistide meeli köidavad.

Pothanuri tagasi jõudes valitses siin endiselt kuumus ja päike. Siia pole veel vihmaperiood kätte jõudnud. Samuti võttis meid vastu tolm ning lärmakad tänavad. Olin Goa liiklusvaestes piirkondades täiesti unustanud, kui palju müra siinsetel tänavatel esineb. Nüüd on veel nädal Pothanuris tööd teha ja otsad kokku tõmmata. Viimane nädalavahetus möödub Chennais ning sealt lendan juba õige pea tagasi Eesti poole.

GLEN projekti rahastab ASA ning koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud

Hampi

UNESCO maailmapäradite hulka kuuluv Hampi asub Karnatka osariigis, minu praegusest kodukohast ligi 600km kaugusel. Teekond sinna oli pikk ja väsitav ning kestis 24 tundi, kuid oli seda katsumust väärt.

Hampi oli hindu impeeriumi keskus, mis eksisteeris 14, 15 ja 16.sajandil, hiilgeaeg jäi 15.sajandisse, mil valitsejaks oli Krishna. Sel ajal käis sealsetel turgudel kulla ja teemantite müük kilode kaupa. Samuti oli olemas maitseainete turg. Mõlemal turul käisid hindudega kaupa tegemas kaupmehed Pärsiast, Hollandist, Prantsusmaalt ja Portugalist. Neil Euroopa riikidel olid Indias tol ajal ka kolooniad, mis olid rajatud just kaubavahetuse eesmärgil. Hilisemal perioodil kuulus Hampi piirkond juba rusudena Inglismaa koloonia valdustesse. Ingalsed olid ainsad, kes tulid Indiasse vallutamise eesmärgil, mitte kauplema.

Hampi asub sisemaal ning on ümbritsetud suurte kivirahnude ja jõega. Nendest samadest kividest on ka ehitatud templid, turuhooned ning välja raiutud pühad kujud. Kuna nii mõnigi kuju on hiiglasuur, siis tehti tihtipeale kõigepealt valmis kuju ning seejärel ehitati tempel ümber. Linna sümboolikal võib näha metssea kujutist, mis olevat heaks õnneks hindudele, kuid halvaks õnneks moslemitele. Sellegi poolest olid just moslemid need, kes 16.sajandil Hampi maatasa tegid. Varastati kõik kuld ja väärisesemad, sealhulgas ka templitest. Kõik puithooned põletati ning pühad kujud lõhuti. India pinnal pole olenemata kultuurilisest mitmekesisusest kunagi sõdu peetud usu tõttu, alati on põhjus rikkuses ja varanduses olnud. Moslemite hävitustöö tagajärjel jäeti linn maha ning selle mitmetest pühadest templitest said vaid monumendid, sest kui püha kuju templis on lõhutud, siis pole tegu enam templi ega püha paigaga, vaid lihtsalt kultuurilise monumendiga. Alles sajandeid hiljem leiti Hampi võlu taas ning arheoloogid mitmetest riikidest on käinud abiks sealset kultuuripärandit taastamas.

Meie veetsime Hampis 3 päeva, mille jooksul osalesime ka rattatuuril. Vaid 4km pikkune retk kestis 5 tundi, sest iga tähtsama templi ja monumendi juures tegime peatuse ning kuulasime giidi selgitusi. Sain teada väga palju uut ja huvitavat nii India kui hinuismi kohta. Näiteks on Hampi jõgi üks kahest pühast jõest Indias, teine on meile rohkem tunud Ganges. Need on kaks jõge, milles peetakse matuseid. Põhja-Indias on matuste linnaks Varnasi ning lõunas justnimelt Hampi. Kui perekonnas on keegi surnud, siis ajab meespere omal juuksed maha, kuid jätab väiksese juuksetuti pealaele, lesed riietuvad valgesse. Kadunuke tuhastatakse ning saadetakse banaanilehel mööda jõge Nirvaana poole, teekonnale pannakse kaasa kadunukese lemmik roog.

Samuti võib igal hindu templil leida ühe erootilise kujutise, mis on Kurja Silma tähelepanu eemale juhtimiseks. Ning minu jaoks üks üllatusi oli, et Budha oli tegelikult hindu kuningas, kuni pani aluse uuele religioonile, budismile.

Igatahes on Hampi üks ilusamaid ja maagilisemaid paiku, kus mul on avanenud võimalus viibida. Soovitan kõigil, kes kunagi Indiasse satuvad kindlasti Hampit külastada!

GLEN projekti rahastab ASA ning koordineerib Arengukootöö Ümarlaud