Viimased nädalad on möödunud reisides. Hampist edasi
liikusime Goasse, kus külastasime mitmeid paiku. Oma teekonnal tuli meil esmakordselt
ka rongis ööbida, mis ei olnud sugugi nii hirmus, kui algul kartsin. Koiku,
millel rongis magasin, oli täitsa mugav ning tänu avatud akendele ei läinud
vagunis liialt palavaks. Samuti tuli meil reisi jooksul pikki tunde bussis
veeta, mis pani mind võrdlema Eesti ja India ühistransporti. Indias mahutab
buss täpselt nii palju inimesi, kui parajasti sõitjaid on. See tähendab, et
kõik, kes soovivad, võetakse peale. Nõnda võib bussisõit küllalt ebamugavaks
muutuda, kui vahekäik on pungil inimesi ning õhku kipub niigi palavas bussis
väheks jääma. Eriti kehv on lugu, kui istumiskohta ei saa ning pead ka ise
tunde bussis püsti reisima. Samuti jään mõtlema ohtusele. Eestis pole marsa
bussides ohutuse eesmärgil seismine lubatud. Bussid võtavad peale vaid nii
palju inimesi, kui istekohtadele jagub. Olles ise tudengina sõitnud Tartu vahet
tean, kui närvesööv on pühapäeva õhtul Türil bussi oodata ning loota, et ehk
seekord ikka on veel vabu istekohti ning jõuan esmaspäevaks kooli. Olen
korduvalt tunnistanud, kuidas Paides või Põltsamaal inimesed bussipeatusesse
nõutult seisma jäetakse, sest bussis on istekohad täis saanud. Usun, et nii
mõnigi neist mahajäänutest oleks olnud nõus India stiilis täis pakitud bussis
seisma, kui vaid õigeks ajaks oma sihtkohta jõuaks. Võta siis kinni, mis see
õigem või parem ühistrantsport on...
Teel Goasse jäi meie rong mitu tundi hiljaks ning seetõttu
jõudsime oma sihtkohta Vasco de Camasse alles õhtuhakul. Nõnda otsustasime, et
veedame öö seal ning seejärel suundume mööda rannikut lõuna poole. Vascos
kõndisime pimedani tänaval, enne kui leidsime öömaja, mis meile taskukohaseks
osutus. Järgmisel hommikul võtsime suuna Colva ranna piirkonda. Kohalikus
külalistemajas saime allahindlust, sest minu reisikaaslane oli sakslane ning
majaperenaise poeg olevat sakslannaga abielus ning elavat juba aastaid Kölnis.
Muidu on Colva päris turistlik paik ning tundus, et seal oli turismihooaeg juba
alanud. Sealsed külastajad on peamiselt venelased ning paljud tänavakaupehed on
seetõttu vene keele ära õppinud.
Edasi liikusime vaiksesse ja rahulikku Agondasse. Seal
üürisime rannas asuva hüti ning nautisime maalilisi päikeseloojanguid. Agondas
polnud turismihooaeg veel alanud ning seetõttu valitses seal harmoonia ja rahu.
Samuti oli vesi selgem ja sinisem.
Kõige pikemalt veetsime aga aega Palolemis, mis oma maalilistelt
päikseloojangutelt ei jäänud Agondale sugugi alla, küll oli aga tegu juba
suurema rahvahulga ja kommertslikuma piirkonnaga. Rannas oli olemas wifi ning
baarides mängis ülemaailmne popmuusika. Minule oli hingelähedasem pigem Agonda
rand, kuid Palolemis saadud hea majutusdiil jättis meid siiski just sinna
pikemaks peatuma. Taaskord ööbisime rannahütis ning meie külalistemaja pidaja
oli pärit Nepaalist. Ka kõik teised majutuse ning baari eest hoolt kandvad
töötajad olid noored Nepaalist pärit noormehed, kes töötasid hommikul 7st õhtul
23ni ning pidavat seda tegema iga päev läbi terve hooaja. Hetkel olid nad veel
energilised ja heatujulised , kuid raske on ette kujutada, et nad sama rõõmsad
püsivad hooaja lõpuni, aprillini.
Goa on eriline paik, sest kuulus 16.sajandist Portugali
kolooniate hulka. Alles 1961 liideti Goa taas India ja Karnatka osariigiga.
Portugali kultuuripärand on päris tugevalt säilinud. Näiteks on paljudel
kohalikel portugaallastest esiisadelt saadud perekonnanimed. Samuti võib näha
mõjutusi arhitektuuris ning külalistemajade-restoranide nimedes. Rannikule
omaselt on toidulaual rohkem kala ning mereande, mis ka turistide meeli
köidavad.
Pothanuri tagasi jõudes valitses siin endiselt kuumus ja
päike. Siia pole veel vihmaperiood kätte jõudnud. Samuti võttis meid vastu tolm
ning lärmakad tänavad. Olin Goa liiklusvaestes piirkondades täiesti unustanud,
kui palju müra siinsetel tänavatel esineb. Nüüd on veel nädal Pothanuris tööd
teha ja otsad kokku tõmmata. Viimane nädalavahetus möödub Chennais ning sealt
lendan juba õige pea tagasi Eesti poole.
GLEN projekti rahastab ASA ning koordineerib Arengukoostöö
Ümarlaud