Saturday, November 18, 2017

Goa

Viimased nädalad on möödunud reisides. Hampist edasi liikusime Goasse, kus külastasime mitmeid paiku. Oma teekonnal tuli meil esmakordselt ka rongis ööbida, mis ei olnud sugugi nii hirmus, kui algul kartsin. Koiku, millel rongis magasin, oli täitsa mugav ning tänu avatud akendele ei läinud vagunis liialt palavaks. Samuti tuli meil reisi jooksul pikki tunde bussis veeta, mis pani mind võrdlema Eesti ja India ühistransporti. Indias mahutab buss täpselt nii palju inimesi, kui parajasti sõitjaid on. See tähendab, et kõik, kes soovivad, võetakse peale. Nõnda võib bussisõit küllalt ebamugavaks muutuda, kui vahekäik on pungil inimesi ning õhku kipub niigi palavas bussis väheks jääma. Eriti kehv on lugu, kui istumiskohta ei saa ning pead ka ise tunde bussis püsti reisima. Samuti jään mõtlema ohtusele. Eestis pole marsa bussides ohutuse eesmärgil seismine lubatud. Bussid võtavad peale vaid nii palju inimesi, kui istekohtadele jagub. Olles ise tudengina sõitnud Tartu vahet tean, kui närvesööv on pühapäeva õhtul Türil bussi oodata ning loota, et ehk seekord ikka on veel vabu istekohti ning jõuan esmaspäevaks kooli. Olen korduvalt tunnistanud, kuidas Paides või Põltsamaal inimesed bussipeatusesse nõutult seisma jäetakse, sest bussis on istekohad täis saanud. Usun, et nii mõnigi neist mahajäänutest oleks olnud nõus India stiilis täis pakitud bussis seisma, kui vaid õigeks ajaks oma sihtkohta jõuaks. Võta siis kinni, mis see õigem või parem ühistrantsport on...
Teel Goasse jäi meie rong mitu tundi hiljaks ning seetõttu jõudsime oma sihtkohta Vasco de Camasse alles õhtuhakul. Nõnda otsustasime, et veedame öö seal ning seejärel suundume mööda rannikut lõuna poole. Vascos kõndisime pimedani tänaval, enne kui leidsime öömaja, mis meile taskukohaseks osutus. Järgmisel hommikul võtsime suuna Colva ranna piirkonda. Kohalikus külalistemajas saime allahindlust, sest minu reisikaaslane oli sakslane ning majaperenaise poeg olevat sakslannaga abielus ning elavat juba aastaid Kölnis. Muidu on Colva päris turistlik paik ning tundus, et seal oli turismihooaeg juba alanud. Sealsed külastajad on peamiselt venelased ning paljud tänavakaupehed on seetõttu vene keele ära õppinud.
Edasi liikusime vaiksesse ja rahulikku Agondasse. Seal üürisime rannas asuva hüti ning nautisime maalilisi päikeseloojanguid. Agondas polnud turismihooaeg veel alanud ning seetõttu valitses seal harmoonia ja rahu. Samuti oli vesi selgem ja sinisem.
Kõige pikemalt veetsime aga aega Palolemis, mis oma maalilistelt päikseloojangutelt ei jäänud Agondale sugugi alla, küll oli aga tegu juba suurema rahvahulga ja kommertslikuma piirkonnaga. Rannas oli olemas wifi ning baarides mängis ülemaailmne popmuusika. Minule oli hingelähedasem pigem Agonda rand, kuid Palolemis saadud hea majutusdiil jättis meid siiski just sinna pikemaks peatuma. Taaskord ööbisime rannahütis ning meie külalistemaja pidaja oli pärit Nepaalist. Ka kõik teised majutuse ning baari eest hoolt kandvad töötajad olid noored Nepaalist pärit noormehed, kes töötasid hommikul 7st õhtul 23ni ning pidavat seda tegema iga päev läbi terve hooaja. Hetkel olid nad veel energilised ja heatujulised , kuid raske on ette kujutada, et nad sama rõõmsad püsivad hooaja lõpuni, aprillini.
Goa on eriline paik, sest kuulus 16.sajandist Portugali kolooniate hulka. Alles 1961 liideti Goa taas India ja Karnatka osariigiga. Portugali kultuuripärand on päris tugevalt säilinud. Näiteks on paljudel kohalikel portugaallastest esiisadelt saadud perekonnanimed. Samuti võib näha mõjutusi arhitektuuris ning külalistemajade-restoranide nimedes. Rannikule omaselt on toidulaual rohkem kala ning mereande, mis ka turistide meeli köidavad.
Pothanuri tagasi jõudes valitses siin endiselt kuumus ja päike. Siia pole veel vihmaperiood kätte jõudnud. Samuti võttis meid vastu tolm ning lärmakad tänavad. Olin Goa liiklusvaestes piirkondades täiesti unustanud, kui palju müra siinsetel tänavatel esineb. Nüüd on veel nädal Pothanuris tööd teha ja otsad kokku tõmmata. Viimane nädalavahetus möödub Chennais ning sealt lendan juba õige pea tagasi Eesti poole.












GLEN projekti rahastab ASA ning koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud

Hampi

UNESCO maailmapäradite hulka kuuluv Hampi asub Karnatka osariigis, minu praegusest kodukohast ligi 600km kaugusel. Teekond sinna oli pikk ja väsitav ning kestis 24 tundi, kuid oli seda katsumust väärt.
Hampi oli hindu impeeriumi keskus, mis eksisteeris 14, 15 ja 16.sajandil, hiilgeaeg jäi 15.sajandisse, mil valitsejaks oli Krishna. Sel ajal käis sealsetel turgudel kulla ja teemantite müük kilode kaupa. Samuti oli olemas maitseainete turg. Mõlemal turul käisid hindudega kaupa tegemas kaupmehed Pärsiast, Hollandist, Prantsusmaalt ja Portugalist. Neil Euroopa riikidel olid Indias tol ajal ka kolooniad, mis olid rajatud just kaubavahetuse eesmärgil. Hilisemal perioodil kuulus Hampi piirkond juba rusudena Inglismaa koloonia valdustesse. Ingalsed olid ainsad, kes tulid Indiasse vallutamise eesmärgil, mitte kauplema.
Hampi asub sisemaal ning on ümbritsetud suurte kivirahnude ja jõega. Nendest samadest kividest on ka ehitatud templid, turuhooned ning välja raiutud pühad kujud. Kuna nii mõnigi kuju on hiiglasuur, siis tehti tihtipeale kõigepealt valmis kuju ning seejärel ehitati tempel ümber. Linna sümboolikal võib näha metssea kujutist, mis olevat heaks õnneks hindudele, kuid halvaks õnneks moslemitele. Sellegi poolest olid just moslemid need, kes 16.sajandil Hampi maatasa tegid. Varastati kõik kuld ja väärisesemad, sealhulgas ka templitest. Kõik puithooned põletati ning pühad kujud lõhuti. India pinnal pole olenemata kultuurilisest mitmekesisusest kunagi sõdu peetud usu tõttu, alati on põhjus rikkuses ja varanduses olnud. Moslemite hävitustöö tagajärjel jäeti linn maha ning selle mitmetest pühadest templitest said vaid monumendid, sest kui püha kuju templis on lõhutud, siis pole tegu enam templi ega püha paigaga, vaid lihtsalt kultuurilise monumendiga. Alles sajandeid hiljem leiti Hampi võlu taas ning arheoloogid mitmetest riikidest on käinud abiks sealset kultuuripärandit taastamas.
Meie veetsime Hampis 3 päeva, mille jooksul osalesime ka rattatuuril. Vaid 4km pikkune retk kestis 5 tundi, sest iga tähtsama templi ja monumendi juures tegime peatuse ning kuulasime giidi selgitusi. Sain teada väga palju uut ja huvitavat nii India kui hinuismi kohta. Näiteks on Hampi jõgi üks kahest pühast jõest Indias, teine on meile rohkem tunud Ganges. Need on kaks jõge, milles peetakse matuseid. Põhja-Indias on matuste linnaks Varnasi ning lõunas justnimelt Hampi. Kui perekonnas on keegi surnud, siis ajab meespere omal juuksed maha, kuid jätab väiksese juuksetuti pealaele, lesed riietuvad valgesse. Kadunuke tuhastatakse ning saadetakse banaanilehel mööda jõge Nirvaana poole, teekonnale pannakse kaasa kadunukese lemmik roog.
Samuti võib igal hindu templil leida ühe erootilise kujutise, mis on Kurja Silma tähelepanu eemale juhtimiseks. Ning minu jaoks üks üllatusi oli, et Budha oli tegelikult hindu kuningas, kuni pani aluse uuele religioonile, budismile.

Igatahes on Hampi üks ilusamaid ja maagilisemaid paiku, kus mul on avanenud võimalus viibida. Soovitan kõigil, kes kunagi Indiasse satuvad kindlasti Hampit külastada!















GLEN projekti rahastab ASA ning koordineerib Arengukootöö Ümarlaud

Sunday, October 22, 2017

Kodune nädalavahetus

Sel nädalavahetusel otsustasime pikkadest bussireisidest puhata ning kodulinnas aega veeta. Mulle pakuti laupäeva pärastlõunal võimalust osaleda maailma vaimse tervise päeva puhul korraldatud üritusel. Võtsin võimaluse vastu ning nõnda seadsime end koos kohaliku kontorikaaslasega reisile. Tuli välja, et pikast bussisõidust ma siiski ei pääsenud, sest üritus toimus Salemi lähedal külakeses. Tulime veidi enne linna jõudmist bussist maha ning jäime edasist küüti ootama. Sealt võeti meid rollerite peale ning pärast veerandtunnist sõitu jõudsime väiksesse kooli, kus üritus toimus. Jõudsin eelmise nädala algul ennatlikult hõisata, et kuum hakkab järele andma. Viimased päevad on taas nagu saunas olnud ning laupäevasel ülerahvastatud bussisõidul oleksin peaaegu, et kuumuse tõttu ära minestanud. Õnneks loovutas üks kohalik noormees mulle oma istekoha, mis mu minestusest päästis.
Üritusele oli kutsutud rääkima psühhiaater ühest Salemi kliinikust. Mul õnnestus temaga enne ettekande algust veidi juttugi puhuda ning selgus, et ta olevat kunagi 6 kuud Horvaatias Zagrebi ülikooli juures diplomijärgsel õppel olnud. Nõnda luges ta mulle ette horvaatiakeelseid väljendeid, mis tal veel meeles olid. Mõned neist sarnanesid vene keelele ning olid ka minu jaoks mõistetavad. Lisaks kohtasin sellel üritusel üht õendust tudeerivat tütarlast, kes äsja teise kursuse lõpueksami sooritanud. Tema kool asub samuti Salemis ning ta kutsus mind endale külla, et saaks mulle kohalikku medkooli ja haiglat tutvustada. Plaanin sellest võimalusest kinni hakata ning lähinädalail tütarlapsele Salemisse küll sõita.
Tagasi sõitsime kuni Namakkali linnani läbi vihma rolleritel. Enne bussile istumist käisime veel läbi kohvikust, kus tee kõrvale tsilli-seeni ja meekooki maitsesime. Koju jõudes tabas mind ehmatus, kui pererahvas mu väravast tuppa haaras ning õhtusöögi kõrvale rääkis, kuidas nende koer täna Marvinit ründas. Nende kirjelduse järgi olid nad käinud haiglas ning minu paariline olevat saanud ravi. Näitati mulle ka paberit, kus olid kirjas teetanuse ja marutõve vaktsiinid ning järgnevad kuupäevad, mil haiglat tuleb külastata. Igaksjuhuks uuriti ka minult, ega mul koerahammustuse vastu mingeid vaktsiine kaasas ei ole. Samuti paluti mul Marvinile edasi öelda, et ta järgmised 6 kuud liha ei sööks, sest see pidavat koerahammustuse korral vastunäidustatud olema. Lisaks vabandati ka minu ees, et säärane kahetsusväärne juhtum aset leidis ning tehti korraldused, et edaspidi tuuakse toit meile tuppa ja me ei pea enam all söömas käima. Nende käitumise ja sõnade järgi jäi mulje, et koerarünnak oli tõsine ning tuppa minnes leian eest voodis lamava valudes oigava Marvini, kes üleni sidemete ja õmblustega kaetud. Trepist üles minnes kohtasin aga verandal jalutavat ja muusikat kuulavat heatujulist noormeest. Koerarünnak oli tõepoolest toimunud ning arsti kabinetis käidud, kuid sellest andsid tunnistust vaid paar hambajälge ja kriimu tuharal. Ühtegi õmblust ei tehtud ning haava puhastati vee ja seebiga. Minu arvamuse kohaselt oleks võinud 2-3 õmblust siiski teha ning haava puhastasin siiski ka antiseptikuga ära. Järgmisel hommikul oli Marvin tagasi arstile kutsutud, kus arst haava vaatamatagi ütles, et see on ikka liiga sügav ning vaja antibiootikume võtta. Välja kirjutati 6päevane kuur 2x250mg Amoxicilliini... See on lapse kogus! Minu jaoks üllatusena väljastati retsept antibiootikumidele roosal märkmepaberil ja ilma mingigi allkirja või templita. Lähipäevil tuleb mu paarilisel veel paaril korral arsti külastada, et ülejäänud marutõve vaktsiinid kätte saada, kuid julgen arvata, et ta jääb elama!
Pühapäeva pärastlõunal igavusest hullumise äärel olles otsustasime kuuma ja päiksega jalutama minna. Meie üllatuseks avastasime päris lähedalt tänavalt jäätisekohviku. Loomulikult otsustasime sisse astuda ning magustoitu proovida. Oli tõesti kiiduväärt kohvik! Palju erinevaid jäätisesorte ning lisaks pakuti ka värsket mahla. See on nüüd minu lemmik paik terves Pothanuris.




GLEN projekti rahastab ASA ja koordineerib Arendukoostöö Ümarlaud

Diwali

Eelmisel nädalal tähistas kohalik kogukond Diwalit, mille puhul oli töönädala sees lausa kolm vaba päeva. Meie jaoks tähendas see ka internetivabu päevi, sest kontor oli pühade tõttu suletud. Kaks esimest päeva suutsime rahulikult kodus istuda. Kolmapäeval olid lausa poedki suletud. Diwali kolmandal päeval, neljapäeval, me enam vastu ei pidanud ning otsustasime ennelõunal Salemisse sõita. Salem asub vaid 60km kaugusel, kuid selle teekonna läbimiseks kulub 2 tundi. Sõiduga oli juba tükk päevast sisustatud. Salemis käisime kiirtoidurestoranis ning mugisime kõhud jälle friikartuleid täis. Nüüd võib mõnda aega taas riisi süüa.


Diwali või Deepavali näol on tegu hinduismis peetava tulede pühaga. See tähistab valguse võitu pimeduse üle, headuse võitu halva üle, teadmiste võitu ignorantsuse üle ning lootuse võitu allaandmise üle. Tegu on hinduismi kõige populaarsema pühaga. Divali ajal on majad, aknad ja majakatused kaunistatud tuledega ning lastakse rakette. Meiegi saime osa tulede särast ning nautisime kolmapäeva õhtul majakatusel ilutulestikku. Oli ikka täitsa uusaasta tunne, kui igas suunas, kuhu pilgu pöörasin, oli näha värvilisi tulesid taeva poole paiskumas. Samuti saime osa traditsioonilisest kana söömisest Diwali päeval ning muidugi mitetest ja mitmetest pühademaiustustest.


GLEN projekti rahastab ASA ning koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud

Friday, October 20, 2017

Hogenakkal ja Yercaud

Nädalavahetusel veetsime aega oma pererahva seltsis. Laupäeva hommikul alustasime juba kella 7st, kui bussiga Salemisse sõitsime. Salemis tutvustati meid ühe sealse NGO asutajale, kes tegeleb naiste ja tüdrukute hariduse ning väljaõppe edendamisega. Seal pakuti meile hommikusööki ning pandi aukülalise staatuse märgiks lillepärjad kaela. Sealt edasi reisisime juba autoga. Kõigepealt külastasime ühte tüdrukute kooli, mis kuulus varem nimetatud organisatsiooni projektide hulka. Ühtäkki avastasime end istuvat 30 tütarlapse ees klassiruumis teadmata, mida öelda või mis meilt oodatakse. Püüdsime siis nendega juttu teha ning julgustada neid meilt küsimusi küsima. Õnneks tuli pärast veerandtunnist kohmetust appi inglise keele õpetaja ning pakkus, et tüdrukud võiksid meile näidata, mis nad õppinud on. Esimeseks etteasteks oli karate. Juba see avaldas muljet, kuid siis võtsid nad välja ketid ning hakkasid nendega trikke tegema. Mina vaatasin küll suu ammuli. Poleks arglikena tundunud 13aastastest tütarlastest osanud säärast võitlusoskust oodata. Edasi kulges hulga leebemalt, kui esitlusele tuli tantsunumber. Mõnusad India rütmid tõid naeratuse näole ning tore oli näha tüdrukuid endid sellest rõõmu tundmas. Edasisele teekonnale anti meile veel kaasa munaputru ning nõnda võtsime suuna Hogenakkali kose poole.
Tundub, et kõik Tamil Nadu vaatamisväärsused asuvad mäe otsas. Seega ka selkorral võtsime ette retke mööda kurvilist mägiteed. Kohale jõudes hakkas kell juba neli saama ning nälg näpistama. Nõnda istusime kõigepealt maha pargi taolisse restorani, kus serveeriti nii kalakastet kui praekala. Loomulikult kostitati meid mõlema portsjoniga. Söömise ajal pakkusid meile seltsi ringi hiilivad ahvipärdikud, kelle kohalolu restoranipidajatele väga meeltmööda polnud. Meie aga saime pärdikutest nii mõnegi vahva pildi. Kui kala söödud, selgus aga, et tugevate vihmade tõttu on kose veehulk ohtlikult suur ning selle lähistele minek keelatud. Seetõttu jäi meil vaatamisväärsus nägemata ning tuli leppida tõsiasjaga, et veetsime laupäeval 11 tundi autoistmel, et mäe otsas kala süüa... Õnneks lõppes õhtu Salemis, kus õhtusöögi asemel linna hiilisime ning end šokolaadikoogi ja coca-colaga kostitasime. Õhtu veetsime teleri ees, kus seekord inglisekeelsed kanalid puudusid. Seega oli meil võimalus kohaliku spordikanali vahendusel tutvuda spordialaga Kabaddi. Siin link ühele mängule, reegleid võite ise googeldada. https://www.youtube.com/watch?v=regYzf1JF6k 
Pühapäeval tegime taas kiirturismi, kui mäe otsas asuvas Yercaudis kõik vaatamisväärsused läbi jooksime. Alustasime oma retke paadisõidust kohalikul järvel. Seejärel suundusime kose juurde, mis jättis võimsa mulje. Mina ujuma ei läinud, kuid Marvin käis ka kose all suplemas. Vesi olevat külm olnud! Edasi liikusime vaateplatvormile ja siis järgmisele ja siis järgmisele... Kuniks jõudsime roosiaeda. Roosaed oli paljulubav, kuid kahjuks polnud hetkel rooside õitsemise hooaeg. Seetõttu oli tegu vaid kauni rohelise pargiga. Külastasime veel üht templit ning siis tuli enne pimeda saabumist jälle mäest alla sõita. Otsustasime ööd mitte Salemis veeta ning võtsime õhtu lõpetuseks veel ette bussireisi tagasi Pothanuri.







Ilm on hakanud kuumaga järgi andma. Päike enam ei kõrveta, vaid taevast katab pigem pilvevine. Mussooni aeg on saabumas, millest annavad märku ka pea igaõhtused äiksetormid. Muidu on elu ikka ilus ja kõht endiselt riis täis!

GLEN projekti rahastab ASA ning koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud


Wednesday, October 11, 2017

Pondicherry

Möödunud nädalavahetust pikendasime taas kahe päeva võrra ning võtsime ette kaugema linna külastuse. Nimelt külastasime Pondicherryt, mis asub meist umbes 300km kaugusel. Alustasime oma teekonda laupäeva hommikul 9 paiku. Taaskord tuli meil teha mitu ümberistumist. Me lootsime sõita bussiga kuni Trichyni ning sealt rongiga edasi. Trichysse jõudes palusime taksojuhil end raudteejaama viia, kuid ta väitis, et siit küll rongiga Ponicherrysse ei pääse. Seega tuli meil veel 5 tundi bussis loksuda. Kokku kulus meil 300km teekonna läbimiseks 10 tundi.
Pondicherry tervitas meid aga kauni rannapromenaadi, mälestuskujude, pargi, kirikute ja rannaga. Linn asub India idakaldal Bengali lahe ääres. Linna võib kutsuda ka Puducherry nimega või hellitavalt Pondi. Pondi on eriline selle poolest, et kuulus hoopis Prantsusmaa koloniaalalade hulka, kuni 1954.aastani, mil see India osariigi Tamil Nadu osaks ühendati. Prantsuse pärand on säilinud linnaosas French Quarter, kus võib kohata kolmerealisi tänavaid, sinepikarva villasid ning butiike. Samuti on linnas palju kohvikuid, kus prantsusepäraseid küpsetisi, crossante ja kohvi pakutakse.
Esimesel õhtul jalutasime öömaja otsides mööda promenaadi ning mõtisklesime, et Euroopas oleks taolise promenaadi äär täis hotelle, kohvikuid ja restorane. Siin aga asetsesid elumajad ning mõni üksisk jäätisepood. Samas oli ka näha, et kui promenaad muidu ilus ja puhas paistis, siis jäätisepoodide lähistel kohtas suuremal hulgal prahti. Võtsime suuna suuremate linnatänavate poole ning juhtusime läbi jalutama värviliste tuledega kaunistatud pargist. Seal läheduses õnnestus meil leida ka oma esimene öömaja. Kuna hind oli soolasem, kui olime lootnud, otsustasime seal peatuda vaid ühe öö ning päevavalguses uue hotelli leida. Tuba, mis meile anti oli hea. Varustatud rõdu, konditsioneeri ja sooja veega dušiga. Aga miskipärast selle korruse wifi ei töödanud. Nõnda palusime end majutada mõnele muule korrusele, et oleks võimalik ka internetti kasutada. Meid liigutati korrus madalamale, kus oli hea internetiühendus, kuid tuba oli ilmselgelt veidi kehvem. Dušist jooksis jahe vesi ja rõdu asemel oli aken, mis vaatas vastu teist majaseina.
Hommikul osalesime hotellis pakutaval hommikusöögil, mis seekord ei juhtunud olema rahvusvaheline, vaid seesama kohalik gusiin, mida igapäevaselt sööma oleme harjunud. Suuresti käimegi iganädalaselt reisimas seetõttu, et oma toidulauale veidi vaheldust saaks nii toidukoguste kui valikute suhtes. Edasi võtsime suuna randa  Serendety Beach, mis tundus kaardil küllalt lähedal asuvat. Seetõttu otsustasime kõndimise kasuks. Nõnda saime kõrvetava päikse käes 5,5km läbi erinevate elamurajoonide jalutada, et jõuda randa, mis kaetud kaluripaatide, -võrkude ja prügiga. Otsustasime kolmelt riigisiseselt turistilt aru pärida, kas oleme ikka õigesse kohta välja jõudnud. Ilmselt nägid nad meie rahulolematust ning kutsusid meid endaga kaasa Paradise Beachi, mis asub linnast 9km kaugusel  ning sinna jõudmiseks tuleb kasutada ka paadi teenust. Kuna avanev vaatepilt oli tõepoolest väga erinev piltidel kujutatust, otsustasime nendega Paradiisi randa kaasa sõita.
Paradiisi rand oli tõepoolest kaunis, avar ja puhas! Soovisime algul inimestest veidi eemale minna, et omakeskis ujuda ja aega veeta, kuid rannavalve ei lubanud meil väikesest eraldatud rannaalast väljuda. Saime vaid mõned minutid ujuda ja laitega mängida, kui seesama rannavalvur meie juurde tuli ja pakkus võimalust veidi kaugemale minna. Nimelt suur osa kohalikke turiste tuleb isemaalt ning ei oska ujuda. Meid ujumas nähes, püüavad nad aga meid jäljendada ning võivad seetõttu hätta sattuda. Nõnda saime oma tahtmise ja liikusime rahvamassidest veidi eemale. Õhtuhakul pöördusime tagasi hotelli, otsisime uue öömaja sealsamas lähedal ning sõime õhtusöögiks jäätist.
Esmaspäeva hommikut alustasime hommikusöögiga prantsusepäraes kohvikus, kus tellisin soojale võileivale lisaks šokolaadiga crossanti ja cappocino. Ma polnud Indiasse saabumisest saadik kohvi joonud ning nautisin seda tassitäit väga. Edasi otsustasime promenaadi ka päevavalguses vaadata ning seejärel suundusima tagasi Paradiisi randa.
Teisipäeval tuli meil alustada tagasiteed koju. Otsustasime siiski minna raudteejaama , sest internetist leitud info kohaselt peaks Pondist Trichysse siiski ka rongiga pääsema. Meie info kohaselt pidi rong kell 11 paiku lahkuma ning nõnda sättisime enda 10ks raudteejaama. Seal selgus aga, et rong läheb alles kella 13 ajal ning pileti saame osta alates 11.30st. Trichysse pidime nõnda jõudma siiski tunni võrra varem kui bussiga reisides ning seetõttu otsustasime ikka rongi oodata. Aega tegime parajaks lähedal asuvatel tänavatel jalutades. Sattusime kõndima moslemite elamurajooni, mille tänavad olid puhtad ning ümbritsetud kaunite majadega. Juhtusime mööduma väikesest poeputkast, mille aknal märkasime wc-paberi rulle. Loomulikult tuli meil sinna sisse astuda ning soetasime lausa kaks pakki. Meil oli siin juba väike kriis tekkinud, kuid nüüd pole tarvis enam projekti lõpuni muretseda. Poes müüdi ka palju muud kaupa, mida varem siinmail kohanud ei ole. Näiteks oli neil Milka šokolaadi ja minu paariline tundis suurt heameelt dieet cola üle.
Rongisõit osutus aga pikemaks, kui planeeritud. Mingil põhjusel seisime ühes jaamas väga pikalt ning tegime pikki peatusi ka jaamade vahel. Infot meile ei jagatud, mis põhjusel rong edasi ei liiknud. Kuna õues oli juba pime, rongis aknad-uksed avatud ja laelambid põlesid, siis seisakue ajal hakkasid meid kimbutama hordides sisse lennanud putukad. Meeldivast, kiirest ja mugavast rongisõidust sai hoopis pikaks veninud väsitav istumine putukate seltsis. Jõudsime Trichysse üle tunni hiljem, kui oleksime seda bussiga sõites teinud ning seetõttu tundsime muret, kas ikka jõuame viimasele busiile, mis meid Karurist Pothanuri viib. Õnneks siiski üks buss oli veel minemas, kui see oli läbisõitev buss, mistõttu ei pannud ta meid maha mitte bussijaamas, vaid suvalisel tänavanurgal. Ööpimeduses läks meil veidi aega välja selgitamiseks, kus me täpselt oleme ja kuhu poole kõndima peame. Kuid tegelikult olime kodule lähemal, kui seda bussijaam oleks olnud. Päeva lõpetas äikses ja vihmas koju kõndimine.
Pikk nädalavahetus oli tore ning alati on vahva näha uusi paiku ja kohata uusi inimesi. Oma rannasõpradega plaanime ühendust hoida ning kuna nad on pärit Chennaist, siis oma viimasel nädalavahetusel Chennais viibides võtame nendega taas kontakti.








GLEN projekti rahastab ASA ning koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud.


Organiseerimatus ja ebaõnn

Eelmise töönädala märksõnadeks olid organiseerimatus ja ebaõnn.  Eelmine nädalavahetus oli pühade tõttu neli päeva pikk. Tagasi Pothanuri jõudes selgus aga, et ka teisipäeval polnud meile miskit tööd pakkuda. Lisades siia veel nädalavahetusele eelnenud tööst vaba neljapäeva, oleksime võinud Keralas veeta hoopis kuus päeva. Selle asemel lihtsalt kodus passimine tegi meele mõruks. Kolmapäeval alustasime oma tööpäeva varakult, kui kell 7 hommikul Kolli Hillsi poole sõitsime. Seal oli meil kohtumine kahe naistegrupiga, kus sain oma teadmisi jagada lapsabielude ja varase ea raseduse kohta. Seejärel külastasime vaateplatvormi mäe serval. Kolli Hills asetseb umbes 1000 meetri kõrgusel mäe peal ning sinna viib mägitee 70 kurviga. Vaade alla orgu oli lummav, kuid seda segas taaskord pilvise võitu ilm. Pärast vaatamisväärsusega tutvumist selgus aga, et meile oli unustatud mainida, et plaan oli Kolli Hillsi ööbima jääda, sest järgmisel hommikupoolikul ootas ees veel kaks koolitust. Kuna meil Marviniga midagi peale veepudelite kaasas polnud, saadeti autojuht koos meiega tagasi koju.
Neljapäeva hommikul alustasime taas teekonda Kolli Hilsi poole, kuid täpselt mäe all suri auto välja ja enam ei käivitunud. Nõnda veetsime kaks tundi kuumas autos mehhaannikut oodates. Seetõttu jõudsime mäe otsa alles keskpäeva paiku ning sain vaid ühel koolitusel sõna sekka öelda. Seejärel liikusime lõunapausile, külastasime koske ja mahepuuvilja turgu ning sõitsime tagasi koju. Reedeks veetsin taas toas lage vaadates.

GLEN projekti rahastab ASA ning koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud

Monday, October 2, 2017

Kerala, God’s own country

Möödunud nädalavahetus oli pühade tõttu pikem, saime vabaks ka reede ja esmaspäeva. See oli ideaalne võimalus natuke kaugemale sõitmiseks ning võtsime suuna Keralasse, Kochisse. Teekond lõunasse oli pikk ning siinne aeglane ühistransport tegi reisi ajamahukaks. Kõigepealt tuli meil sõita bussiga poole tunni kaugusel olevasse Karuri ning sealt edasi juba miljoni elanikuga linna Coimbatore. 120km bussisõit võttis aega kolm tundi ning kohale jõudes olime näljased. Kuna igapäevane riisi söömine on hakanud ära väsitama, otsustasime leida mõne rahvusvahelise rämpstoidu restorani. Bussiterrminali ja rongijaama vahel asus meie rõõmuks KFC, milles oma friikartulite isu täis sain süüa.
Edasi otsustasime liikuda rongiga. Ees seisis 204km teekond, mis pidavat rongiga 4 tundi aega võtma. Kuna meil rongiliiklusest teadmised ja kogemused puudusid, siis ostsime ikka kõige tavalisema II klassi pileti. Rongi astudes aga selgus, et see tähendab põhimõtteliselt põrandal istumist või vahekäigus seismist, sest rongid on puupüsti täis. Hea, et üldse uksest sisse mahtusime. Seega saime kolm tundi istuda lahtise rongiukse juures WC kõrval kitsukeses koridoris põrandal. Meie üllatuseks, kestis sõit vaid 3 ja pool tundi, millest viimased 30 minutit saime vagunis pingil istuda. Saabusime Kochi modernsesse osasse Ernakulami, kust ranna ja turismipiirkonda oli taksoga veel 45min teekond. Taksojuht selgitas, et praamiga oleks see märksa kiirem, kuid viimane praam läks kella 18 ajal, mistõttu tuli siiski taksoteenust kasutada. Juht oli väga vahva sell, rääkis inglise keelt, oli huviatud jalgpallist ning tegi meile ka väikse tuuri Fort Kochi ehk turismipiirkonnas, et teaksime hommikul, kuhu poole suund võtta. Seejärel uuris ta meie majutuse kohta ning kui ütlesime, et me alles hakkame öömaja otsima, siis viis ta meid ilmselt oma tuttava juurde, kes vaid kolm päeva tagasi külalistemaja avanud olid. Meil oli au olla Springfield Home Stay esimesed kliendid. Külalistemaja oli väga ilus ja puhas. Toas laiutas hiiglaslik voodi, vannitoas oli olemas dušš ja toalettpott, ees ootas wc paberi rull ja käterätikud ning kliimaseade oli vaikne ning kiirus reguleeritav. Kõigele lisaks oli olemas wifi ja rikkalik hommikusöök. Just erilist rõõmu pakkus mulle hommikusöök, mis koosnes puuviljades, röstsaiast, juustust, võist, omletist, pannkoogist ning värskelt pressitud mahlast. Oleks veel kruus piimaga kohvi olnud, oleks täiesti ideaalne olnud. Erilist rõõmu tundsin juustu ja röstsaia üle, mida Indias viibides igatsenud olin.
Kogu meie teekonna pikkuseks oli veidi üle 300 km, mille läbimiseks kulus 11 tundi. Esimesel õhtul pärast pikka reisi otsustasime teha ka tiiru linna peal. Nägime silti baar ja otsustasime juba korda läinud päeva tähistada kohalikku õlut maitstes. Tegu oli hotelli baariga, mistõttu oli teenindus suurepärane.Kohalikku õlut KingFisher serveeriti külmutatud klaasist. Muidugi oli hind kõrge. Taksojuhilt saadud info kohaselt on poes õlle hind 50 ruupiat ( umbes 0,7 eurot), baaris maksime aga pea 4 eurot pudeli eest. Siinkohal tuleb siiski märkida, et pudel on suurem, 650ml. Üldiselt on Indias keeruline alkoholi leida. Tavapoodides seda ei müüda ning usk keelab selle tarvitamise.
Kochi on kaluriküla India läänekaldal, mida ümbritseb Araabia meri. See on koht, mida külastavad turistid üle maailma. Seda teades, lootsime eest leida turistidest pungil kaunid rannad, kuid pidime selles osas jälle pettuma. Laupäevane plaan hõlmaski endast vaid linnas jalutamist ja rannaskäiku. Sõitsime eelmise õhtu taksojuhi soovituste järgi praamiga teise Kochi osasse Vipinisse, kus pidavat kaunis rand olema. Seal selgus, et valikuid on kaks. Esimene rand on 5km kaugusel ning ei ole väga turistlik ning ilus paik. Teine rand on 25km kaugusel, mis on väga kaunis. Kuna meil ei olnud tahtmist tund aega taksos veeta, valisime esimese ranna, mis oli täiesti inimtühi. Seekord otsustasin siiski ujukad selga panna ning sain end Araabia merre kasta. Vesi oli soe, kuigi idakaldast jahedam. Kuna lained kippusid suured olema, siis vees väga palju aega ei veetnud. Pärast 2tunnist rannaskäiku võtsime suuna tagasi Fort Kochi piirkonda ning tegime hilise lõunapausi.
Pühapäevaks broneerisime endale paadituuri Keralale omastes kanalites (backwaters). Tuuri pikkuseks pidi olema 7 tundi ning sisaldama Kerala traditsioonilist lõunasööki. Meid korjati auto peale külalistemaja eest, kuid mahutati autosse viis inimest. Seega tuli tunniajane sõit ette võtta neljakesi tagaistmel viibides. Teekond viis meid Kochist välja Vaikomisse, kus saime paadi peale istuda. Paat oli mugav ning selle liikumiseks kasutas juht pikka tokki, millega jõe/kanali põhjast hoogu lükkas. Paat mahutas 12 inimest  ning kõik kohad olid täidetud. Tegime peatused kaltsiumipulbri valmistamispaigas, nägime kookosest tehtavaid nööre ning sõime mangroovi saarel lõunat. Olid lootnud, et Kerala traditsiooniline toit sisaldab ehk miskit muud kui valget riisi, sambat jne, näiteks kala või mereanda, aga ei midagi. Pakuti meile ikka seda sama, mida Tamil Nadu piirkonnas igapäevaselt sööme. Edasi liikusime juba väikeste paatidega kitsamatel kanalitel ning külastasime ürtide aeda. Seejärel viidi meid taas autoga külalistemaja ette. Tuur oli tore ning soovitan Keralasse sattudes kindlasti taolisest asjast osa võtta.
Esmaspäeva hommikul alustasime teed tagasi Pothanuri poole. Seekord sõitsime Ernakulami raudteejaama praamiga, mis oli tunduvalt odavam ja kiirem taksost. Rongipiletit ostes otsustasime valida „magamisvaguni“, et garanteerida istekoht. Rong oli mugavam, kui oleksime osanud oodata. Kurb tõsiasi on, et rongi koiku oli tunduvalt pehmem ja parem ase lamamiseks kui meie madratsid Pothanuri kodus. Coimbatorest tuli taas bussile istuda ning koju jõudsime pärast kokku 12 tunnist rännakut. Igatahes on Kerala kaunis piirkond ning võibolla satun sinna veel tagasigi. Koht, mida külastada oleks Munnar, mis on mäe tipus. Tuleb enne otsustada, kas julgeme mägitee bussiga sõites ette võtta. Seniks aga uute seiklusteni!






Glen projekti rahastab ASA ning koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud

Tööjuttu

Esimese kuu lõpuks olen saanud ka tööle asuda. Kui saabudes paar nädalat vaid erinevaid WORDi projektipaiku külastasime, siis viimasel nädalal oleme saanud anda ka oma panuse organisatsiooni töösse. Minu valdkonnaks on naiste teavitamine hügieeni teemal ning käin koolides teismelistele tüdrukutele rääkimas hügieenist, menstruatsioonist, kontraseptsioonist ja aneemiast.

Siiani olen külastanud kahte kooli ning kahte naistegruppi. Kuna siinse piirkonna inimesed räägivad peamiselt vaid tamiili keelt, tuleb mul tõlgi abi kasutada. Naistega kohtumistel on mulle abiks tervise teemaliste projektide koordinaator. Kuna tema inglise keel pole samuti väga heal tasemel, siis tuli mul talle ennem tekst valmis kirjutada, et tal oleks võimalus see ära tõlkida. Vestlused naistega on lühemad ning tunnen puudust nende poolsest tagasisidest ja küsimustest. Kehva tõlgi tõttu pole mul võimalik aimu saada, mis naised omakeskis arutavad. Samas tundub, et enamik infost on neile tuttav, mis on väga positiivne.


Koolides on minu ettekanded pikemad ja põhjalikumad ning tõlgiks üpris hea keeleoskusega tütarlaps. Aga keelebarjääri on siiski tunda. Nõnda pean leppima loengu pidamise rolliga, ega saa tüdrukutega vestelda või vastata küsimustele. Samas tundub, et tüdrukud on teemadest huvitatud ja omavad ka algseid teadmisi. Mul on alati hea meel oma kohtumistelt naasta. Kui räägiksime ühist keelt, oleks kasutegur ilmselt suurem, kuid hetkel tuleb olukorraga leppida.





Glen projekti rahastab ASA ning koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud

Thursday, September 28, 2017

Omapead ühistranspordiga seiklemisest

Käisime nädalavahetusel päris omapead reisimas. Esimest korda õnnestus meil pererahvast veenda, et suudame ka omal käel ringi liikuda. Võtsime suuna India idarannikule. Alustasime laupäeva hommikul kell 5.30 bussi peale minekuga. Bussid on siin täitsa ajast ja arust, põhimõtteliselt raudkast ratastel, mille liikumiskiirus 70km/h ei ületa. Seega kulus bussisõidule pool päeva, kuigi vahemaa nii hirmus pikk ei olnudki. Rannikule jõudmiseks tuli meil mitu korda ümber istuda. Kõigepealt sõitsime linna Karur, seal jõime harjumuspärase hommikutee ning jätkasime reisi linna nimega Trichy. See olevat piirkonna bussiliikluse keskuseks, samuti tundus seal suur raudteejaam olevat ning väidetavalt isegi lennujaam. Trichys sõime tänavanurgal putkas valmistatud hommikusööki ning suundusime edasi Thanjavuri, kus tegime viimase ümberistumise meie sihtkohta Nagapattimali.
Nagapattimali jõudes kasutasime esmakordselt kollase takso võlusid ning lasime end kohe randa viia, arvestamata, kuidas sealt pärast tagasi saame. Rand oli ilus ja puhas, aga ka inimtühi. Olime lootnud leida eest turismi paiga, kuid nii see kahjuks ei olnud. Nõnda jäid minul jälle ujumisriided selga panemata, aga vähemalt jalgu pidi sain India Ookeanis ära käia. Tagasi linna tuli meil kõndida, mis kuuma ilma ja kogukate seljakottidega väga lihtne ei olnud. Kuna avastasime, et linnas pole ka väga ööbimispaikade valikut, siis sõitsime edasi Vailankanni.
Vailankannis tervitas meid turism juba bussist välja astudes. Palju söögikohti, ööbimispaiku, meenete putkasid jne. Vailankannis asub piirkonna suurim katoliku kirik Shire Basilica, kus samuti õhtuhämaruses ära käisime. Oli tõesti suur ja uhke ning vaatamist väärt. Hosteli leidsime kohe bussijaama kõrvalt. Duši ei õnnestunud leida, aga vähemalt oli olemas wc pott ja valamu. Voodilinad olid terved ja vaid väheke määrdunud ning õhtul tuppa astudes tervitas meid peopesa suurune prussakas. Hommikul võtsime suuna randa. Vailankanni on kaluriküla, kus mere ääres igas putkas kala süüa saab. Rannaliiv on aga kaetud prügiga nii et pidime pikalt jalutama enne, kui leidsime koha, kuhu end istuma sättida. Kuna tegu oli pigem India sisese turismipaigaga, siis minul ujumisriideid taas selga panna ei kõlvanud, küll aga sain rannas istudes päikest võtta kuni Marvin laites hullas. Keskpäeva paiku alustasime tagasiteed oma kodulinna.
Nädalavahetus oli küll lühike, aga tore oli siinsest külast ja koduseinte vahelt välja saada. Enne reisi muretsesime õige bussi ülesleidmise pärast, kuid sellega probleeme ei tekkinud. Igas bussijaamas leidus mõni lahke kohalik, kes meid käe kõrval õige bussini juhatas. Just nii toredad on siinsed inimesed!
Järgmine reis on planeeritud Keralasse (osariik Tamil Nadust lõunas), mis pidavat olema kõige ilusam osariik Lõuna-Indias. Meie plaan on külastada Kochit, mis peaks päris moderne ja suur linn olema.








GLEN projekti rahastab ASA ja koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud

Nähtamatu

Olen sattunud India maapiirkonda, linna, mis sarnaneb oma võimaluste poolest rohkem külaga. Tegemis ei ole turismipiirkonnaga, mistõttu on mõistetav, et nii mõnigi kohalik ei ole varem välismaalast kohanud. Üldiselt on kohalikud väga siirad ja sõbralikud, soovivad pilti teha ning uurivad alati mu päritolu, töö,abielustaatuse ja vanuse kohta. Kultuurilist erinevust on tugevalt tunda, kui kuuldakse, et abielus ei ole, aga vanust juba 25 aastat. Sellele järgneb tavaliselt paus, kuini keegi julgem küsib, et miks siis nii? Siinmail on oluline tütarlastel kiirelt mehele minna, vanematel naisterahvastel on abikaasa leidmisega keerulisem. Tütarde varane mehele minek vabastab vanemad tema eest hoolitsemise koormast, mis võib eriti paljulastelistes peredes väga oluline olla.Siin piirkonnas on olnud ka lapsabielude sõlmimise juhtumeid, kuid kohalik ühiskond üldiselt sellele heakskiitu ei anna.

Poisslapsed on vanemate silmis rohkem hinnas. Nemad võtavad naise, kellega tuleb kaasa kaasavara ning meesterahvaid nähakse ka pigem nendena, kes eakate vanemate eest hiljem hoolt kannavad. Meestekesksust on ühiskonnas tugevalt tunda, olen seda esimestest päevadest siin kogenud. Kui oma meessoost paarilisega kohale jõudsin, siis ka organisatsiooni siseselt suheldi pigem temaga. Esialgu sobis see mulle häsi, kuna minu jaoks oli keeruline kohalike ingise keele mõistmine ning mugavam, kui nad Marvinit segadusse ajasid. Mingil hetkel tundus see mulle koomilisena, kui Marvinilt küsiti, kas ta teed soovib ning toodi teed meile mõlemale. Nagu me oleksime üks isik, nagu Marvin räägiks minu eest ka. Kuid nüüd on minu nähtamatuks tegemine muutunud häirivaks ja teinud mind trotslikuks. Kui tänaval küsitakse Marvinilt luba pildi tegemiseks, kõnnin mina lihtsalt edasi. Tihti küsitakse siis temalt, et kas minuga võib ka pilti teha, millele Marvin vastab, et seda tuleb ikka Kaidilt küsida. Ei ole harvad juhused, kui tullakse meid õhtusöögile kutsuma ning küsitakse minult, kus Marvin on, liigutakse siis temani ning öeldakse talle, et söök on valmis. Sellise ühiskonna korraldusega on minul keeruline harjuda ja võibolla ei peakski. Samas püüan endale ikka meenutada, et siin on teised traditsioonid ja kombed ning ma ei peaks püüdma kohalikke enda mugavuse järgi ümber kasvatada.

GLEN projekti rahastab ASA ja koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud

Thursday, September 14, 2017

Avastamas Tamil Nadu piirkonda


Juba eelmise nädala alguses teatas meie juht, et viib meid nädalavahetusel reisile, sihtkohaks Ooty. Kaua oodatud reede pärastlõuna jõudis pärale ning asusime neljakesi teele, mina, Marvin, Juht ning autojuht. Meie esimeseks peatuspaigaks oli umbes 150km kaugusel asuv Kallipatti. Jõudsime kohale üheksa paiku õhtul ning seadsime end sisse kohas nimega Vasu Palace. Ärge laske end aga sellest nimest petta, tegu polnud kindlasti mitte paleega. Kui koridorid nägid täitsa viisakad välja, siis tuba oli üpris kasinas olukorras. Toa nurgas olev kraanikauss lekkis ning selle alla oli asetatud ämber, vannitoas puudus duši laadne ese ning voodilinad olid plekilised ning auklikud. Kahetsesime, et ei taibanud magamiskotte väljasõidule kaasa võtta. Positiivsena tooks välja wc poti olemasolu.
Hommikul kohtusime Juhi sõbraga, kohaliku organisatsiooni juhiga (olgu tema nimeks edaspidi juht2) ning veel kahe naisterahvaga sellest organisatsioonist. Saime neilt kingituseks sõrmused, mis ühtlasi ka kellad. Nende seltskonnas jätkasime teed Ooty poole. Laupäeva esimene peatus viis meid ühe tammi juurde, mis ümbritsetud mägedest. Veetase oli ka siin madal ning võis vaid ette kujutada jõe vägevust vihmaperioodi ajal. Järgmine peatus oli samuti ühe tammi juures, kuid seal voolas vesi kosena üle tammi  ning selle all duši võtmine pidavat head õnne tooma. Nõnda käsutati meidki pruuniks värvunud vee alla. Mina kui naisterahvas, pidin seda tegema riietes kui mehed aluspesus ringi jalutasid. Duši võtjaid oli teisigi ning välismaalaste nägemine tekitas elevust. Mõni julgem klõpsas ka pildi kahest blondist turistist sogases jõevees solberdamas.
Pärastlõunal jätsime naised maha ja võtsime ette pikema peatusteta sõidu, et õhtuks ikka sihtkohta välja jõuda. Meie üllatuseks asub Ooty 2500meetri kõrgusel mägedes ning sinna viis järsk, kitsas ja kurviline tee. Asja tegi ekstreemseks veel närviline autojuht,kes pidevalt kaheldava väärtusega möödasõite tegi. Pärale jõudsime juba videvikus ning avastasime meid vastu võtmas meeldivalt karge õhu. Esimest korda siin Indias oli soov kampsuni või jaki järele haarata, kuid ei olnud osanud end selleks ette valmistada. Ooty oli muidu vähe turistilikum paik. Seal oli saada sellist kaupa nagu coca-cola ning isegi šokolaad. Siin madalamal soojas piirkonnas šokolaadi ei leia, see sulaks lihtsalt ära. Samuti on Ooty kultuuriliselt mitmekesisem kui Pothanuri piirkond. Näha oli mitmeid moslemeid ning isegi kristlik kirik. Tänavakoeri on vähe, neid asendavad lehmad ja kitsed. Õhtul järjekordsesse peatumispaika jõudes ledsime, et palee nime kandnud öömaja oli täitsa tore võrreldes uue kohaga. Siin ei olnud toal aknaid, uks käis seest lukku tabalukuga ning wc poti asemel oli auk maas. Dušši asendas ämber külma veega, aga vähemalt olid voodilinad puhtad ning toas oli televiisor, millest leidsime ühe inglise keelse kanali. Nõnda oli õhtuigavus peletatud.
Pühapäev möödus kiirturismina, kui jooksime läbi kõik kohalikud vaatamisväärsused. Külastasime Lõuna-India kõrgeimat tippu (Doddabetta 2660m), mis on kõige kõrgem paik, kus ma siiani viibinud olen. Edasi liikusime tee muuseumisse, botaanika aeda, roosiaeda ning seejärel viis meid tee „super metsa“,  Mudumalai rahvuspargipoole. Seal ootas meid ees safari, mis pidavat viima läbi metsa, kus elavad tiigrid, elevandid ja suured maod. Tegelikult sõitsime mööda asfalteeritud teed, kuid elevanti õnnestus meil tõesti lähedalt näha. Siit edasi viis tee meid kodu poole, kuhu jõudsime veidi pärast südaööd. Reis kurnas ära, kuid oli taas hea vaheldus meie igapäevasele keskkonnale. Nüüd oleme valmis jälle nädala jagu projekte külastama ning loodame nädalavahetusel taas keskkonda vahetada. Üheks tulevaseks sihtkohaks on kindlasti Kerala ning ka randa igatseme mõlemad minna.








Kaidi



Glen projekti koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud ning rahastab ASA

Wednesday, September 6, 2017

Ma lihtsalt ei suuda enam süüa

Toidukultuur on Indias üheks mu peamiseks mureallikaks kujunenud. Üllatuslikult ei valmista muret mitte piisava koguse sobiva toidu leidmine, vaid totaalne üle söömine. Meie igapäevaste kõhutäite eest hoolitseb organisatsiooni juhi ema, mis on meilt võtnud igasuguse mure toidu valmistamise üle. Samuti on see võtnud meilt valiku toidu koguste ja söögiaegade üle. Pean siinkohal mainima, et toit maitseb imehea ja tundub vaatamata igapäevasele riisi söömisele siiski vaheldusrikas. Aga seda toitu on lihtsalt liiga palju! Söögilauas istudes seisab armas sarisse riietatud memm kulbi ja riisipotiga mu kõrval ning kui pingutan viimase suutäie riisi näpuotstega suhu paigutada, lajatab ta mulle juba uue kulbitäie vürtsikat rooga taldrikule. Täiesti ausalt ütlen, et pole hetkest, mil mu jalg India maapinda puudutas, tundud tühja kõhu tunnet. Pole olnud isegi mõtet, et varsti võiks midagi süüa.
Nagu juba eelnevalt mainitud, viiakse toit taldrikult suuni sõrmedega. Meile küll pakuti lahkesti ka lusika kasutamise võimalust, kuid otsustasime pererahva kombeid järgida. Sõrmedega söömine pole aga sugugi nii lihtne nagu see kõlab. On ikka tükk tegu, et paras suutäis kuuma riisi vaid parema käe sõrmede abil suuni toimetada. Samuti vajab pannkoogi laadse toidu ühe käega tükeldamise tehnika veel harjutamist. No ja kahvliga söömine on selle kõrval lapse mäng.
Toidud on aga tõesti vürtsikad. Mõni kaste võtab nii ninast kui silmast vee välja. Kui pärastlõunal ja õhtul kõht selle peale ei pahanda, siis hommikuti olen küll toidu järele klaasi piima palunud kõrvetiste vältimiseks. Vürtsikate kastmete kõrvale pakutakse väga huvitavaid salateid. Sage komponent on kookos. Seda on lisatud ka eestlastele tuntud kapsale, peedile ja paprikale. Meie jaoks ebaharilikumaks kogemuseks juhtus päev, mil ei pakutud ainult taimetoitu. Vanaema tuli juba uksel suure naeratusega vastu ja ütles, et täna on toiduks part. Me polnud liha juba mitu päeva näinud, mistõttu nakatusime tema elevusega. Taldrikule ei tõstetud aga mitte pardi rinnafileed või kintsu, vaid hoopis organid. Mõned neist veel üksteise külge kinnitatud nii, et oleksin võinud taldrikul anatoomiliselt korrektse pusle kokku panna. Järgmised kolm kuud väidan end vist taimetoitlase olevat J
Aga kokkuvõttes on ikkagi kõht täis ja tuju hea!

Kaidi



Glen projekti koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud ning rahastab ASA

Monday, September 4, 2017

Käisime väljasõidul

Sel nädalavahetusel oli meil võimalus käia kahel väljasõidul. Laupäeva ennelõuna veetsime linnas nimega Namakkal, mis on lähim suurem linn meie kodukohale. Külastasime kahte templit ning ühte mäe otsas asuvat kindlust. Ilm oli kuum ning rahvast palju, see tegi tänaval kõndimise üpris kurnavaks tegevuseks. Templisse sisenedes tuli nagu ka majja sisenedes, jalanõud ära võtta. Päike oli aga kivid maapinnal nii kuumaks kütnud, et lausa valus oli kõndida. Sellegi poolest oli vaimustav näha kohalikue kultuurile omaseid rituaale küll vee, tule kui vürtsidega. Mõnes templi ruumis oli nii kuum ja niiske nagu oleks aurusauna sattunud.
Rännak kindluse juurde oli samuti vaevarikas, sest sinna viis meeletult pikana tundunud trepp. Meie Marviniga pidasime koormustestile isegi paremini vastu, kui meile kaasa antud autojuht  ning „lapsehoidja“. Lapsehoidjaks kutsume ome organisatsiooni juhi 16aastast poega, sest iga kord, kui ütleme, et kuskile minema hakkame, pakutakse , et võtke mu poeg kaasa. Meil oli hea meel oma külast natuke kaugemale näha ning jäime retkega rahule. Õhtul saabus kosutav jahedam (25kraadi) õhk koos äikesega. Siinne äike on kuidagi teistmoodi, polegi nii hirmus, lihtsalt ilus on vaadata.
Nädalavahetus oli meil üldse kuidagi kuumem kui eelnevad päevad. See ei heidutanud meid aga ka pühapäeva ennelõunal reisile sättimast. Käisime Pothanurist umbes 45 minuti autosõidu kaugusel tammi uudistamas. Leidsime üles selle suure jõe, mis kaardi järgi peaks meie kodulinnale lähedal olema. Hetkel on jõgi aga kokku kuivanud, sest kuiv hooaeg alles kestab. Saime lausa kivide peal jõesängi keskpaigani kõndida. Monsuumi ajal on tegemist aga hoopis võimsama ja tugevavoolulise jõega, millel ja hüdroelektrijaam. Jõe kaldal pakuti meile ka küpsetatud kala maitsta, mis oli täitsa hea vaheldus riisile. Ainult kalaluude puu alla viskamine tundub endiselt kohatu.
Kokkuvõttes saime end nädalavahetusel välja puhata. Pühapäeva hommikul toodi teed isegi alles 8 ajal, mitte 7.15 nagu teistel päevadel (kaasa arvatud laupäeval).

Kaidi


Glen projekti koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud ning rahastab ASA

Friday, September 1, 2017

Kolimine

Juba puhuvad uued tuuled. Meie eelmine elupaik asus konorist 3km kaugusel ning organisatsioonil oli plaanis meile rollerid anda. Pole teada,  mis põhjusel, aga pärastlõunaks olid nad ümber otsustanud. Kuna keegi meile igal hommikul järgi saata on tülikas, siis otsustati meid ikkagi kontoriga ühte majja kolida. Esialgu olimegi planeeritud siin ööbima, aga siis vaadati, et see tuba on kahele ikka päris kitsuke. Nüüd aga mahume siia ilusti ära... Tegelikult on elutingimused väga head. Endiselt on olemas vannituba ning veega toalett. Samuti on olemas voodi ja madrats. Eriti mõnusaks teeb elamise veranda ning asjaolu, et elame kontori peal. Kontoris on võimalus ka internetti kasutada, kuid seda ainult ajal, mil kontor avatud on. Seega kell 17.30 lülitatakse wifi välja ning peame endale taaskord ise õhtuks meelelahutust korraldama.Õhtute sisustamine tundub hetkel keerulisena, sest kell 19.00 on väljas kottpime ning siis enam majahoovist kaugemale minna ei tahaks. Olgugi, et elame hetkel väga heas piirkonnas.
Kuigi meile endile rollereid ei muretsetud, siis saime esimese tööpäeva alguses tagaistmel sõidukogemuse kätte. Kui aus olla, siis oleksin parema meelega ise roolis olnud. Taga istudes oli kuidagi abitu tunne. Nõnda saame ilmselt veel palju liigelda, sest järgmised kümme päeva veedame WORDi erinevaid projektipaiku külastades. Esimene külastus sai juba neljapäeval tehtud, kui käisime paaris farmis, kus kasvatati kitsi. Hetkel pole meil veel head ettekujutust, mida meil võimalik siin korda saata on. Loodame kümne päeva pärast rohkem selgusele jõuda ning ka ise tegusid tegema hakata. Seniks aga naudin sooja ilma ja külma vett!




Kaidi


Glen projekti koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud ning rahastab ASA




Thursday, August 31, 2017

Saabumine Pothanuri

Minu teekond Indiasse algas esmaspäeva õhtul, kui raske südamega Tallinna lennujaamas turvakontrolli läbisin. Edasi viis mind tee Münheni kadu Hamburgi, kus mu tandem-partner mind pikalt ootama pidi, sest pagasi kätte saamiseks kulus terve tund. Tänu sellele jäi niigi lühikeseks kujunema pidanud öö veelgi kasinamaks ning rohkem kui ööpäeva kestvat reisi tuli alustada vaid 3 tunnise uinaku pealt. Kui lennupileteid broneerides tundus, et ees ootab palju aega niisama lennujaamas passimist, siis tegelikult juhtus meil lendude vahel täpselt paras aeg olema.
Kõigepealt viis tee meid Hamburgist Amsterdami, kus lendude vaheks oli planeeritud 1h ja 25 min. Et aga Amsterdami lennujaam nõnda pirakas on ja nii suurte lennukite pardale minek algab juba tund varem, siis jõudsime täpselt ühest väravast teise jalutada. Edasi viis tee Mumbaisse. 8 tunnine lend pikenes kehvade ilmaolude tõttu 40 minuti võrra, mis tegi üllatuslikult meie elu Mumbai lennujaamas kiireks ja stressirohkeks. Nimelt lendude vahele planeeritud 3,5h jäi napilt parajaks taolises kaoses ellu jäämiseks. Mumbaisse jõudes tuli meil läbida passikontroll, võtta välja pagas ning see uuesti riigisiseste lendude terminalis ära anda. Passikontroll venis ning tolliametnik tundis vestluse käigus huvi, kas olen joogaga tegelenud ning kas plaanin ka Indias viibides joogat harrastada. Kulutades üle tunni passikontrollile, viis tee meid edasi pagasit ära andma, mis kujunes parajaks katsumuseks, sest inimesi oli palju, kes oma lendudele hilinemas olid ning teenindaval personalil puudus igasugune süsteem, et olukord kiirelt ja lihtsalt lahendada. Lisaks tuli taaskord läbida turvakontroll, mis samuti rohkem kui tunni neelas ning nõnda me täpselt oma lennu ajaks ka vastavasse väravasse jõudsime. Vihma tõttu oli hulk lende edasi lükatud ning osad sootuks tühistatud. See oli unised ja stressis reisjad ja personali teinud närviliseks. Kokkuvõttes oli Mumbai lennujaam paras kaos ja kindlasti kõige stressirohkem koht, kus kella nelja ajal öösel viibida.
Edasi ootas meid eest vaid kahetunnine lend Chennai lennujaama, mis oli kui paradiis Mumbai kõrval. Kui minu esimesed paar tundi Indias riigist ja selle elanikest väga head muljet ei jätnud, siis Chennai parandas seda märgatavalt. Mumbais istudes jõudsin isegi mõtteid mõlgutada, et kas pole ma mitte rumalasti eksinud siia tulekuga ja kas see projekt on ikka seda kõike väärt. Chennai aga tõi koos hommikupäikse ja troopilise õhuga kaasa lootuse helgema tuleviku osas. Nimelt lennult maha astudes saime kohe kätte ka pagasi, õues oli kell 7 hommikul 29 kraadi sooja ning uksest väljudes ootasid meid juba meie vastuvõtva organisatsiooni esindajad.
Viimane osa reisist, 400km  autosõitu, kujunes kõige põnevamaks. Teeolud olid paremad, kui oleksin oodatud. Võrdsustaksin isegi Portugali maanteede seisukorraga. Aga liikluskultuur oli minu jaoks kergelt omapärane. Kõigepealt hakkas muidugi silma lootusetute möödasõitude harrastamine. Möödasõidul kolme rea tekitamine oli pigem reegel kui erand ning harvad polnud ka nelja auto kõrvuti sattumine kaherealisel teel. Eriti põnevaks tegi olukorra istumine autos ilma turvavööta liikumiskiirusel 110km/h. Kõrvu tungis seejuures pidev signaalitamine. Nimelt antakse ees sõitvale autole alati märku, kui talle kõrvale sõidad, et ta sulle otsa ei hakkaks keerama. Kellele neid küljepeegleid ikka tarvis on, kui olemas on signaal! Samas sujus liiklus vaata, et pareminigi kui meil pealinnas või Tallinn-Tartu maanteel. Siinses ühiskonnas tundub olevat mulle väga südamelähedane hoiak: Asjad ei pea olema ideaalsed, need peavad lihtsalt töötama.
Pärast kuute tundi autosõitu jõudsime oma esmapilgul päris morni ilmega elupaika. Meid majutati kohaliku vanadekodu pinnale. Esialgu vaatas meile vastu kaks tühja tuba, valamu ja toalett (meie üllatuseks oli olemas ka pott). Kui olime kohvrid ära pannud ning korra ka kontoris tiiru teinud, siis tagasi tulles avastasime, et meile olid juba voodid tekkinud ning isegi dušš õnnestus meil seina seest üles leida. Sooja vett muidugi ei ole, aga pärast 40 kraadist päevakuumust on jahe vesi päris teretulnud.
Lähipäevil peaks selguma, mis meie ülesanded täpsemalt olema hakkavad ning kuidas elukorraldus kulgeb. Seni olen aga terve ja rõõmus!



Kaidi

GLEN projekti koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud ning rahastab ASA