Kerala, God’s own country

Möödunud nädalavahetus oli pühade tõttu pikem, saime vabaks ka reede ja esmaspäeva. See oli ideaalne võimalus natuke kaugemale sõitmiseks ning võtsime suuna Keralasse, Kochisse. Teekond lõunasse oli pikk ning siinne aeglane ühistransport tegi reisi ajamahukaks. Kõigepealt tuli meil sõita bussiga poole tunni kaugusel olevasse Karuri ning sealt edasi juba miljoni elanikuga linna Coimbatore. 120km bussisõit võttis aega kolm tundi ning kohale jõudes olime näljased. Kuna igapäevane riisi söömine on hakanud ära väsitama, otsustasime leida mõne rahvusvahelise rämpstoidu restorani. Bussiterrminali ja rongijaama vahel asus meie rõõmuks KFC, milles oma friikartulite isu täis sain süüa.

Edasi otsustasime liikuda rongiga. Ees seisis 204km teekond, mis pidavat rongiga 4 tundi aega võtma. Kuna meil rongiliiklusest teadmised ja kogemused puudusid, siis ostsime ikka kõige tavalisema II klassi pileti. Rongi astudes aga selgus, et see tähendab põhimõtteliselt põrandal istumist või vahekäigus seismist, sest rongid on puupüsti täis. Hea, et üldse uksest sisse mahtusime. Seega saime kolm tundi istuda lahtise rongiukse juures WC kõrval kitsukeses koridoris põrandal. Meie üllatuseks, kestis sõit vaid 3 ja pool tundi, millest viimased 30 minutit saime vagunis pingil istuda. Saabusime Kochi modernsesse osasse Ernakulami, kust ranna ja turismipiirkonda oli taksoga veel 45min teekond. Taksojuht selgitas, et praamiga oleks see märksa kiirem, kuid viimane praam läks kella 18 ajal, mistõttu tuli siiski taksoteenust kasutada. Juht oli väga vahva sell, rääkis inglise keelt, oli huviatud jalgpallist ning tegi meile ka väikse tuuri Fort Kochi ehk turismipiirkonnas, et teaksime hommikul, kuhu poole suund võtta. Seejärel uuris ta meie majutuse kohta ning kui ütlesime, et me alles hakkame öömaja otsima, siis viis ta meid ilmselt oma tuttava juurde, kes vaid kolm päeva tagasi külalistemaja avanud olid. Meil oli au olla Springfield Home Stay esimesed kliendid. Külalistemaja oli väga ilus ja puhas. Toas laiutas hiiglaslik voodi, vannitoas oli olemas dušš ja toalettpott, ees ootas wc paberi rull ja käterätikud ning kliimaseade oli vaikne ning kiirus reguleeritav. Kõigele lisaks oli olemas wifi ja rikkalik hommikusöök. Just erilist rõõmu pakkus mulle hommikusöök, mis koosnes puuviljades, röstsaiast, juustust, võist, omletist, pannkoogist ning värskelt pressitud mahlast. Oleks veel kruus piimaga kohvi olnud, oleks täiesti ideaalne olnud. Erilist rõõmu tundsin juustu ja röstsaia üle, mida Indias viibides igatsenud olin.

Kogu meie teekonna pikkuseks oli veidi üle 300 km, mille läbimiseks kulus 11 tundi. Esimesel õhtul pärast pikka reisi otsustasime teha ka tiiru linna peal. Nägime silti baar ja otsustasime juba korda läinud päeva tähistada kohalikku õlut maitstes. Tegu oli hotelli baariga, mistõttu oli teenindus suurepärane.Kohalikku õlut KingFisher serveeriti külmutatud klaasist. Muidugi oli hind kõrge. Taksojuhilt saadud info kohaselt on poes õlle hind 50 ruupiat ( umbes 0,7 eurot), baaris maksime aga pea 4 eurot pudeli eest. Siinkohal tuleb siiski märkida, et pudel on suurem, 650ml. Üldiselt on Indias keeruline alkoholi leida. Tavapoodides seda ei müüda ning usk keelab selle tarvitamise.

Kochi on kaluriküla India läänekaldal, mida ümbritseb Araabia meri. See on koht, mida külastavad turistid üle maailma. Seda teades, lootsime eest leida turistidest pungil kaunid rannad, kuid pidime selles osas jälle pettuma. Laupäevane plaan hõlmaski endast vaid linnas jalutamist ja rannaskäiku. Sõitsime eelmise õhtu taksojuhi soovituste järgi praamiga teise Kochi osasse Vipinisse, kus pidavat kaunis rand olema. Seal selgus, et valikuid on kaks. Esimene rand on 5km kaugusel ning ei ole väga turistlik ning ilus paik. Teine rand on 25km kaugusel, mis on väga kaunis. Kuna meil ei olnud tahtmist tund aega taksos veeta, valisime esimese ranna, mis oli täiesti inimtühi. Seekord otsustasin siiski ujukad selga panna ning sain end Araabia merre kasta. Vesi oli soe, kuigi idakaldast jahedam. Kuna lained kippusid suured olema, siis vees väga palju aega ei veetnud. Pärast 2tunnist rannaskäiku võtsime suuna tagasi Fort Kochi piirkonda ning tegime hilise lõunapausi.

Pühapäevaks broneerisime endale paadituuri Keralale omastes kanalites (backwaters). Tuuri pikkuseks pidi olema 7 tundi ning sisaldama Kerala traditsioonilist lõunasööki. Meid korjati auto peale külalistemaja eest, kuid mahutati autosse viis inimest. Seega tuli tunniajane sõit ette võtta neljakesi tagaistmel viibides. Teekond viis meid Kochist välja Vaikomisse, kus saime paadi peale istuda. Paat oli mugav ning selle liikumiseks kasutas juht pikka tokki, millega jõe/kanali põhjast hoogu lükkas. Paat mahutas 12 inimest  ning kõik kohad olid täidetud. Tegime peatused kaltsiumipulbri valmistamispaigas, nägime kookosest tehtavaid nööre ning sõime mangroovi saarel lõunat. Olid lootnud, et Kerala traditsiooniline toit sisaldab ehk miskit muud kui valget riisi, sambat jne, näiteks kala või mereanda, aga ei midagi. Pakuti meile ikka seda sama, mida Tamil Nadu piirkonnas igapäevaselt sööme. Edasi liikusime juba väikeste paatidega kitsamatel kanalitel ning külastasime ürtide aeda. Seejärel viidi meid taas autoga külalistemaja ette. Tuur oli tore ning soovitan Keralasse sattudes kindlasti taolisest asjast osa võtta.

Esmaspäeva hommikul alustasime teed tagasi Pothanuri poole. Seekord sõitsime Ernakulami raudteejaama praamiga, mis oli tunduvalt odavam ja kiirem taksost. Rongipiletit ostes otsustasime valida „magamisvaguni“, et garanteerida istekoht. Rong oli mugavam, kui oleksime osanud oodata. Kurb tõsiasi on, et rongi koiku oli tunduvalt pehmem ja parem ase lamamiseks kui meie madratsid Pothanuri kodus. Coimbatorest tuli taas bussile istuda ning koju jõudsime pärast kokku 12 tunnist rännakut. Igatahes on Kerala kaunis piirkond ning võibolla satun sinna veel tagasigi. Koht, mida külastada oleks Munnar, mis on mäe tipus. Tuleb enne otsustada, kas julgeme mägitee bussiga sõites ette võtta. Seniks aga uute seiklusteni!

Glen projekti rahastab ASA ning koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud