Omapead ühistranspordiga seiklemisest

Käisime nädalavahetusel päris omapead reisimas. Esimest korda õnnestus meil pererahvast veenda, et suudame ka omal käel ringi liikuda. Võtsime suuna India idarannikule. Alustasime laupäeva hommikul kell 5.30 bussi peale minekuga. Bussid on siin täitsa ajast ja arust, põhimõtteliselt raudkast ratastel, mille liikumiskiirus 70km/h ei ületa. Seega kulus bussisõidule pool päeva, kuigi vahemaa nii hirmus pikk ei olnudki. Rannikule jõudmiseks tuli meil mitu korda ümber istuda. Kõigepealt sõitsime linna Karur, seal jõime harjumuspärase hommikutee ning jätkasime reisi linna nimega Trichy. See olevat piirkonna bussiliikluse keskuseks, samuti tundus seal suur raudteejaam olevat ning väidetavalt isegi lennujaam. Trichys sõime tänavanurgal putkas valmistatud hommikusööki ning suundusime edasi Thanjavuri, kus tegime viimase ümberistumise meie sihtkohta Nagapattimali.

Nagapattimali jõudes kasutasime esmakordselt kollase takso võlusid ning lasime end kohe randa viia, arvestamata, kuidas sealt pärast tagasi saame. Rand oli ilus ja puhas, aga ka inimtühi. Olime lootnud leida eest turismi paiga, kuid nii see kahjuks ei olnud. Nõnda jäid minul jälle ujumisriided selga panemata, aga vähemalt jalgu pidi sain India Ookeanis ära käia. Tagasi linna tuli meil kõndida, mis kuuma ilma ja kogukate seljakottidega väga lihtne ei olnud. Kuna avastasime, et linnas pole ka väga ööbimispaikade valikut, siis sõitsime edasi Vailankanni.

Vailankannis tervitas meid turism juba bussist välja astudes. Palju söögikohti, ööbimispaiku, meenete putkasid jne. Vailankannis asub piirkonna suurim katoliku kirik Shire Basilica, kus samuti õhtuhämaruses ära käisime. Oli tõesti suur ja uhke ning vaatamist väärt. Hosteli leidsime kohe bussijaama kõrvalt. Duši ei õnnestunud leida, aga vähemalt oli olemas wc pott ja valamu. Voodilinad olid terved ja vaid väheke määrdunud ning õhtul tuppa astudes tervitas meid peopesa suurune prussakas. Hommikul võtsime suuna randa. Vailankanni on kaluriküla, kus mere ääres igas putkas kala süüa saab. Rannaliiv on aga kaetud prügiga nii et pidime pikalt jalutama enne, kui leidsime koha, kuhu end istuma sättida. Kuna tegu oli pigem India sisese turismipaigaga, siis minul ujumisriideid taas selga panna ei kõlvanud, küll aga sain rannas istudes päikest võtta kuni Marvin laites hullas. Keskpäeva paiku alustasime tagasiteed oma kodulinna.

Nädalavahetus oli küll lühike, aga tore oli siinsest külast ja koduseinte vahelt välja saada. Enne reisi muretsesime õige bussi ülesleidmise pärast, kuid sellega probleeme ei tekkinud. Igas bussijaamas leidus mõni lahke kohalik, kes meid käe kõrval õige bussini juhatas. Just nii toredad on siinsed inimesed!

Järgmine reis on planeeritud Keralasse (osariik Tamil Nadust lõunas), mis pidavat olema kõige ilusam osariik Lõuna-Indias. Meie plaan on külastada Kochit, mis peaks päris moderne ja suur linn olema.

GLEN projekti rahastab ASA ja koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud