Avastamas Tamil Nadu piirkonda

Juba eelmise nädala alguses teatas meie juht, et viib meid nädalavahetusel reisile, sihtkohaks Ooty. Kaua oodatud reede pärastlõuna jõudis pärale ning asusime neljakesi teele, mina, Marvin, Juht ning autojuht. Meie esimeseks peatuspaigaks oli umbes 150km kaugusel asuv Kallipatti. Jõudsime kohale üheksa paiku õhtul ning seadsime end sisse kohas nimega Vasu Palace. Ärge laske end aga sellest nimest petta, tegu polnud kindlasti mitte paleega. Kui koridorid nägid täitsa viisakad välja, siis tuba oli üpris kasinas olukorras. Toa nurgas olev kraanikauss lekkis ning selle alla oli asetatud ämber, vannitoas puudus duši laadne ese ning voodilinad olid plekilised ning auklikud. Kahetsesime, et ei taibanud magamiskotte väljasõidule kaasa võtta. Positiivsena tooks välja wc poti olemasolu.

Hommikul kohtusime Juhi sõbraga, kohaliku organisatsiooni juhiga (olgu tema nimeks edaspidi juht2) ning veel kahe naisterahvaga sellest organisatsioonist. Saime neilt kingituseks sõrmused, mis ühtlasi ka kellad. Nende seltskonnas jätkasime teed Ooty poole. Laupäeva esimene peatus viis meid ühe tammi juurde, mis ümbritsetud mägedest. Veetase oli ka siin madal ning võis vaid ette kujutada jõe vägevust vihmaperioodi ajal. Järgmine peatus oli samuti ühe tammi juures, kuid seal voolas vesi kosena üle tammi  ning selle all duši võtmine pidavat head õnne tooma. Nõnda käsutati meidki pruuniks värvunud vee alla. Mina kui naisterahvas, pidin seda tegema riietes kui mehed aluspesus ringi jalutasid. Duši võtjaid oli teisigi ning välismaalaste nägemine tekitas elevust. Mõni julgem klõpsas ka pildi kahest blondist turistist sogases jõevees solberdamas.

Pärastlõunal jätsime naised maha ja võtsime ette pikema peatusteta sõidu, et õhtuks ikka sihtkohta välja jõuda. Meie üllatuseks asub Ooty 2500meetri kõrgusel mägedes ning sinna viis järsk, kitsas ja kurviline tee. Asja tegi ekstreemseks veel närviline autojuht,kes pidevalt kaheldava väärtusega möödasõite tegi. Pärale jõudsime juba videvikus ning avastasime meid vastu võtmas meeldivalt karge õhu. Esimest korda siin Indias oli soov kampsuni või jaki järele haarata, kuid ei olnud osanud end selleks ette valmistada. Ooty oli muidu vähe turistilikum paik. Seal oli saada sellist kaupa nagu coca-cola ning isegi šokolaad. Siin madalamal soojas piirkonnas šokolaadi ei leia, see sulaks lihtsalt ära. Samuti on Ooty kultuuriliselt mitmekesisem kui Pothanuri piirkond. Näha oli mitmeid moslemeid ning isegi kristlik kirik. Tänavakoeri on vähe, neid asendavad lehmad ja kitsed. Õhtul järjekordsesse peatumispaika jõudes ledsime, et palee nime kandnud öömaja oli täitsa tore võrreldes uue kohaga. Siin ei olnud toal aknaid, uks käis seest lukku tabalukuga ning wc poti asemel oli auk maas. Dušši asendas ämber külma veega, aga vähemalt olid voodilinad puhtad ning toas oli televiisor, millest leidsime ühe inglise keelse kanali. Nõnda oli õhtuigavus peletatud.

Pühapäev möödus kiirturismina, kui jooksime läbi kõik kohalikud vaatamisväärsused. Külastasime Lõuna-India kõrgeimat tippu (Doddabetta 2660m), mis on kõige kõrgem paik, kus ma siiani viibinud olen. Edasi liikusime tee muuseumisse, botaanika aeda, roosiaeda ning seejärel viis meid tee „super metsa“,  Mudumalai rahvuspargipoole. Seal ootas meid ees safari, mis pidavat viima läbi metsa, kus elavad tiigrid, elevandid ja suured maod. Tegelikult sõitsime mööda asfalteeritud teed, kuid elevanti õnnestus meil tõesti lähedalt näha. Siit edasi viis tee meid kodu poole, kuhu jõudsime veidi pärast südaööd. Reis kurnas ära, kuid oli taas hea vaheldus meie igapäevasele keskkonnale. Nüüd oleme valmis jälle nädala jagu projekte külastama ning loodame nädalavahetusel taas keskkonda vahetada. Üheks tulevaseks sihtkohaks on kindlasti Kerala ning ka randa igatseme mõlemad minna.

Kaidi

Glen projekti koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud ning rahastab ASA