Toidukultuur on Indias üheks mu
peamiseks mureallikaks kujunenud. Üllatuslikult ei valmista muret mitte piisava
koguse sobiva toidu leidmine, vaid totaalne üle söömine. Meie igapäevaste
kõhutäite eest hoolitseb organisatsiooni juhi ema, mis on meilt võtnud
igasuguse mure toidu valmistamise üle. Samuti on see võtnud meilt valiku toidu
koguste ja söögiaegade üle. Pean siinkohal mainima, et toit maitseb imehea ja
tundub vaatamata igapäevasele riisi söömisele siiski vaheldusrikas. Aga seda
toitu on lihtsalt liiga palju! Söögilauas istudes seisab armas sarisse
riietatud memm kulbi ja riisipotiga mu kõrval ning kui pingutan viimase suutäie
riisi näpuotstega suhu paigutada, lajatab ta mulle juba uue kulbitäie vürtsikat
rooga taldrikule. Täiesti ausalt ütlen, et pole hetkest, mil mu jalg India
maapinda puudutas, tundud tühja kõhu tunnet. Pole olnud isegi mõtet, et varsti
võiks midagi süüa.
Nagu juba eelnevalt mainitud,
viiakse toit taldrikult suuni sõrmedega. Meile küll pakuti lahkesti ka lusika
kasutamise võimalust, kuid otsustasime pererahva kombeid järgida. Sõrmedega
söömine pole aga sugugi nii lihtne nagu see kõlab. On ikka tükk tegu, et paras
suutäis kuuma riisi vaid parema käe sõrmede abil suuni toimetada. Samuti vajab
pannkoogi laadse toidu ühe käega tükeldamise tehnika veel harjutamist. No ja
kahvliga söömine on selle kõrval lapse mäng.
Toidud on aga tõesti vürtsikad.
Mõni kaste võtab nii ninast kui silmast vee välja. Kui pärastlõunal ja õhtul
kõht selle peale ei pahanda, siis hommikuti olen küll toidu järele klaasi piima
palunud kõrvetiste vältimiseks. Vürtsikate kastmete kõrvale pakutakse väga
huvitavaid salateid. Sage komponent on kookos. Seda on lisatud ka eestlastele
tuntud kapsale, peedile ja paprikale. Meie jaoks ebaharilikumaks kogemuseks
juhtus päev, mil ei pakutud ainult taimetoitu. Vanaema tuli juba uksel suure
naeratusega vastu ja ütles, et täna on toiduks part. Me polnud liha juba mitu
päeva näinud, mistõttu nakatusime tema elevusega. Taldrikule ei tõstetud aga
mitte pardi rinnafileed või kintsu, vaid hoopis organid. Mõned neist veel
üksteise külge kinnitatud nii, et oleksin võinud taldrikul anatoomiliselt
korrektse pusle kokku panna. Järgmised kolm kuud väidan end vist taimetoitlase
olevat J
Aga kokkuvõttes on ikkagi kõht täis ja tuju hea!
Kaidi
Glen projekti koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud ning
rahastab ASA
No comments:
Post a Comment