Nädalavahetusel veetsime aega oma
pererahva seltsis. Laupäeva hommikul alustasime juba kella 7st, kui bussiga
Salemisse sõitsime. Salemis tutvustati meid ühe sealse NGO asutajale, kes
tegeleb naiste ja tüdrukute hariduse ning väljaõppe edendamisega. Seal pakuti
meile hommikusööki ning pandi aukülalise staatuse märgiks lillepärjad kaela.
Sealt edasi reisisime juba autoga. Kõigepealt külastasime ühte tüdrukute kooli,
mis kuulus varem nimetatud organisatsiooni projektide hulka. Ühtäkki avastasime
end istuvat 30 tütarlapse ees klassiruumis teadmata, mida öelda või mis meilt
oodatakse. Püüdsime siis nendega juttu teha ning julgustada neid meilt küsimusi
küsima. Õnneks tuli pärast veerandtunnist kohmetust appi inglise keele õpetaja ning
pakkus, et tüdrukud võiksid meile näidata, mis nad õppinud on. Esimeseks
etteasteks oli karate. Juba see avaldas muljet, kuid siis võtsid nad välja
ketid ning hakkasid nendega trikke tegema. Mina vaatasin küll suu ammuli.
Poleks arglikena tundunud 13aastastest tütarlastest osanud säärast
võitlusoskust oodata. Edasi kulges hulga leebemalt, kui esitlusele tuli
tantsunumber. Mõnusad India rütmid tõid naeratuse näole ning tore oli näha
tüdrukuid endid sellest rõõmu tundmas. Edasisele teekonnale anti meile veel
kaasa munaputru ning nõnda võtsime suuna Hogenakkali kose poole.
Tundub, et kõik Tamil Nadu
vaatamisväärsused asuvad mäe otsas. Seega ka selkorral võtsime ette retke mööda
kurvilist mägiteed. Kohale jõudes hakkas kell juba neli saama ning nälg
näpistama. Nõnda istusime kõigepealt maha pargi taolisse restorani, kus
serveeriti nii kalakastet kui praekala. Loomulikult kostitati meid mõlema
portsjoniga. Söömise ajal pakkusid meile seltsi ringi hiilivad ahvipärdikud,
kelle kohalolu restoranipidajatele väga meeltmööda polnud. Meie aga saime
pärdikutest nii mõnegi vahva pildi. Kui kala söödud, selgus aga, et tugevate
vihmade tõttu on kose veehulk ohtlikult suur ning selle lähistele minek
keelatud. Seetõttu jäi meil vaatamisväärsus nägemata ning tuli leppida tõsiasjaga,
et veetsime laupäeval 11 tundi autoistmel, et mäe otsas kala süüa... Õnneks
lõppes õhtu Salemis, kus õhtusöögi asemel linna hiilisime ning end
šokolaadikoogi ja coca-colaga kostitasime. Õhtu veetsime teleri ees, kus
seekord inglisekeelsed kanalid puudusid. Seega oli meil võimalus kohaliku
spordikanali vahendusel tutvuda spordialaga Kabaddi. Siin link ühele mängule,
reegleid võite ise googeldada. https://www.youtube.com/watch?v=regYzf1JF6k
Pühapäeval tegime taas kiirturismi,
kui mäe otsas asuvas Yercaudis kõik vaatamisväärsused läbi jooksime. Alustasime
oma retke paadisõidust kohalikul järvel. Seejärel suundusime kose juurde, mis
jättis võimsa mulje. Mina ujuma ei läinud, kuid Marvin käis ka kose all
suplemas. Vesi olevat külm olnud! Edasi liikusime vaateplatvormile ja siis
järgmisele ja siis järgmisele... Kuniks jõudsime roosiaeda. Roosaed oli
paljulubav, kuid kahjuks polnud hetkel rooside õitsemise hooaeg. Seetõttu oli
tegu vaid kauni rohelise pargiga. Külastasime veel üht templit ning siis tuli
enne pimeda saabumist jälle mäest alla sõita. Otsustasime ööd mitte Salemis
veeta ning võtsime õhtu lõpetuseks veel ette bussireisi tagasi Pothanuri.
Ilm on hakanud kuumaga järgi
andma. Päike enam ei kõrveta, vaid taevast katab pigem pilvevine. Mussooni aeg
on saabumas, millest annavad märku ka pea igaõhtused äiksetormid. Muidu on elu
ikka ilus ja kõht endiselt riis täis!
GLEN projekti rahastab ASA ning
koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud
No comments:
Post a Comment