Möödunud nädalavahetust pikendasime taas kahe päeva võrra
ning võtsime ette kaugema linna külastuse. Nimelt külastasime Pondicherryt, mis
asub meist umbes 300km kaugusel. Alustasime oma teekonda laupäeva hommikul 9
paiku. Taaskord tuli meil teha mitu ümberistumist. Me lootsime sõita bussiga
kuni Trichyni ning sealt rongiga edasi. Trichysse jõudes palusime taksojuhil
end raudteejaama viia, kuid ta väitis, et siit küll rongiga Ponicherrysse ei
pääse. Seega tuli meil veel 5 tundi bussis loksuda. Kokku kulus meil 300km
teekonna läbimiseks 10 tundi.
Pondicherry tervitas meid aga kauni rannapromenaadi,
mälestuskujude, pargi, kirikute ja rannaga. Linn asub India idakaldal Bengali
lahe ääres. Linna võib kutsuda ka Puducherry nimega või hellitavalt Pondi.
Pondi on eriline selle poolest, et kuulus hoopis Prantsusmaa koloniaalalade
hulka, kuni 1954.aastani, mil see India osariigi Tamil Nadu osaks ühendati.
Prantsuse pärand on säilinud linnaosas French Quarter, kus võib kohata
kolmerealisi tänavaid, sinepikarva villasid ning butiike. Samuti on linnas
palju kohvikuid, kus prantsusepäraseid küpsetisi, crossante ja kohvi pakutakse.
Esimesel õhtul jalutasime öömaja otsides mööda promenaadi
ning mõtisklesime, et Euroopas oleks taolise promenaadi äär täis hotelle,
kohvikuid ja restorane. Siin aga asetsesid elumajad ning mõni üksisk
jäätisepood. Samas oli ka näha, et kui promenaad muidu ilus ja puhas paistis,
siis jäätisepoodide lähistel kohtas suuremal hulgal prahti. Võtsime suuna
suuremate linnatänavate poole ning juhtusime läbi jalutama värviliste tuledega
kaunistatud pargist. Seal läheduses õnnestus meil leida ka oma esimene öömaja.
Kuna hind oli soolasem, kui olime lootnud, otsustasime seal peatuda vaid ühe öö
ning päevavalguses uue hotelli leida. Tuba, mis meile anti oli hea. Varustatud
rõdu, konditsioneeri ja sooja veega dušiga. Aga miskipärast selle korruse wifi
ei töödanud. Nõnda palusime end majutada mõnele muule korrusele, et oleks
võimalik ka internetti kasutada. Meid liigutati korrus madalamale, kus oli hea
internetiühendus, kuid tuba oli ilmselgelt veidi kehvem. Dušist jooksis jahe
vesi ja rõdu asemel oli aken, mis vaatas vastu teist majaseina.
Hommikul osalesime hotellis pakutaval hommikusöögil, mis
seekord ei juhtunud olema rahvusvaheline, vaid seesama kohalik gusiin, mida
igapäevaselt sööma oleme harjunud. Suuresti käimegi iganädalaselt reisimas
seetõttu, et oma toidulauale veidi vaheldust saaks nii toidukoguste kui
valikute suhtes. Edasi võtsime suuna randa
Serendety Beach, mis tundus kaardil küllalt lähedal asuvat. Seetõttu
otsustasime kõndimise kasuks. Nõnda saime kõrvetava päikse käes 5,5km läbi
erinevate elamurajoonide jalutada, et jõuda randa, mis kaetud kaluripaatide,
-võrkude ja prügiga. Otsustasime kolmelt riigisiseselt turistilt aru pärida,
kas oleme ikka õigesse kohta välja jõudnud. Ilmselt nägid nad meie
rahulolematust ning kutsusid meid endaga kaasa Paradise Beachi, mis asub
linnast 9km kaugusel ning sinna
jõudmiseks tuleb kasutada ka paadi teenust. Kuna avanev vaatepilt oli
tõepoolest väga erinev piltidel kujutatust, otsustasime nendega Paradiisi randa
kaasa sõita.
Paradiisi rand oli tõepoolest kaunis, avar ja puhas!
Soovisime algul inimestest veidi eemale minna, et omakeskis ujuda ja aega
veeta, kuid rannavalve ei lubanud meil väikesest eraldatud rannaalast väljuda.
Saime vaid mõned minutid ujuda ja laitega mängida, kui seesama rannavalvur meie
juurde tuli ja pakkus võimalust veidi kaugemale minna. Nimelt suur osa
kohalikke turiste tuleb isemaalt ning ei oska ujuda. Meid ujumas nähes, püüavad
nad aga meid jäljendada ning võivad seetõttu hätta sattuda. Nõnda saime oma
tahtmise ja liikusime rahvamassidest veidi eemale. Õhtuhakul pöördusime tagasi
hotelli, otsisime uue öömaja sealsamas lähedal ning sõime õhtusöögiks jäätist.
Esmaspäeva hommikut alustasime hommikusöögiga
prantsusepäraes kohvikus, kus tellisin soojale võileivale lisaks šokolaadiga
crossanti ja cappocino. Ma polnud Indiasse saabumisest saadik kohvi joonud ning
nautisin seda tassitäit väga. Edasi otsustasime promenaadi ka päevavalguses
vaadata ning seejärel suundusima tagasi Paradiisi randa.
Teisipäeval tuli meil alustada tagasiteed koju. Otsustasime
siiski minna raudteejaama , sest internetist leitud info kohaselt peaks Pondist
Trichysse siiski ka rongiga pääsema. Meie info kohaselt pidi rong kell 11 paiku
lahkuma ning nõnda sättisime enda 10ks raudteejaama. Seal selgus aga, et rong
läheb alles kella 13 ajal ning pileti saame osta alates 11.30st. Trichysse
pidime nõnda jõudma siiski tunni võrra varem kui bussiga reisides ning seetõttu
otsustasime ikka rongi oodata. Aega tegime parajaks lähedal asuvatel tänavatel
jalutades. Sattusime kõndima moslemite elamurajooni, mille tänavad olid puhtad
ning ümbritsetud kaunite majadega. Juhtusime mööduma väikesest poeputkast,
mille aknal märkasime wc-paberi rulle. Loomulikult tuli meil sinna sisse astuda
ning soetasime lausa kaks pakki. Meil oli siin juba väike kriis tekkinud, kuid
nüüd pole tarvis enam projekti lõpuni muretseda. Poes müüdi ka palju muud
kaupa, mida varem siinmail kohanud ei ole. Näiteks oli neil Milka šokolaadi ja
minu paariline tundis suurt heameelt dieet cola üle.
Rongisõit osutus aga pikemaks, kui planeeritud. Mingil
põhjusel seisime ühes jaamas väga pikalt ning tegime pikki peatusi ka jaamade
vahel. Infot meile ei jagatud, mis põhjusel rong edasi ei liiknud. Kuna õues
oli juba pime, rongis aknad-uksed avatud ja laelambid põlesid, siis seisakue
ajal hakkasid meid kimbutama hordides sisse lennanud putukad. Meeldivast,
kiirest ja mugavast rongisõidust sai hoopis pikaks veninud väsitav istumine
putukate seltsis. Jõudsime Trichysse üle tunni hiljem, kui oleksime seda
bussiga sõites teinud ning seetõttu tundsime muret, kas ikka jõuame viimasele
busiile, mis meid Karurist Pothanuri viib. Õnneks siiski üks buss oli veel
minemas, kui see oli läbisõitev buss, mistõttu ei pannud ta meid maha mitte
bussijaamas, vaid suvalisel tänavanurgal. Ööpimeduses läks meil veidi aega
välja selgitamiseks, kus me täpselt oleme ja kuhu poole kõndima peame. Kuid
tegelikult olime kodule lähemal, kui seda bussijaam oleks olnud. Päeva lõpetas
äikses ja vihmas koju kõndimine.
Pikk nädalavahetus oli tore ning alati on vahva näha uusi
paiku ja kohata uusi inimesi. Oma rannasõpradega plaanime ühendust hoida ning
kuna nad on pärit Chennaist, siis oma viimasel nädalavahetusel Chennais
viibides võtame nendega taas kontakti.
GLEN projekti rahastab ASA ning koordineerib Arengukoostöö
Ümarlaud.
Paluks pilte ka! :)
ReplyDelete