Wednesday, October 11, 2017

Pondicherry

Möödunud nädalavahetust pikendasime taas kahe päeva võrra ning võtsime ette kaugema linna külastuse. Nimelt külastasime Pondicherryt, mis asub meist umbes 300km kaugusel. Alustasime oma teekonda laupäeva hommikul 9 paiku. Taaskord tuli meil teha mitu ümberistumist. Me lootsime sõita bussiga kuni Trichyni ning sealt rongiga edasi. Trichysse jõudes palusime taksojuhil end raudteejaama viia, kuid ta väitis, et siit küll rongiga Ponicherrysse ei pääse. Seega tuli meil veel 5 tundi bussis loksuda. Kokku kulus meil 300km teekonna läbimiseks 10 tundi.
Pondicherry tervitas meid aga kauni rannapromenaadi, mälestuskujude, pargi, kirikute ja rannaga. Linn asub India idakaldal Bengali lahe ääres. Linna võib kutsuda ka Puducherry nimega või hellitavalt Pondi. Pondi on eriline selle poolest, et kuulus hoopis Prantsusmaa koloniaalalade hulka, kuni 1954.aastani, mil see India osariigi Tamil Nadu osaks ühendati. Prantsuse pärand on säilinud linnaosas French Quarter, kus võib kohata kolmerealisi tänavaid, sinepikarva villasid ning butiike. Samuti on linnas palju kohvikuid, kus prantsusepäraseid küpsetisi, crossante ja kohvi pakutakse.
Esimesel õhtul jalutasime öömaja otsides mööda promenaadi ning mõtisklesime, et Euroopas oleks taolise promenaadi äär täis hotelle, kohvikuid ja restorane. Siin aga asetsesid elumajad ning mõni üksisk jäätisepood. Samas oli ka näha, et kui promenaad muidu ilus ja puhas paistis, siis jäätisepoodide lähistel kohtas suuremal hulgal prahti. Võtsime suuna suuremate linnatänavate poole ning juhtusime läbi jalutama värviliste tuledega kaunistatud pargist. Seal läheduses õnnestus meil leida ka oma esimene öömaja. Kuna hind oli soolasem, kui olime lootnud, otsustasime seal peatuda vaid ühe öö ning päevavalguses uue hotelli leida. Tuba, mis meile anti oli hea. Varustatud rõdu, konditsioneeri ja sooja veega dušiga. Aga miskipärast selle korruse wifi ei töödanud. Nõnda palusime end majutada mõnele muule korrusele, et oleks võimalik ka internetti kasutada. Meid liigutati korrus madalamale, kus oli hea internetiühendus, kuid tuba oli ilmselgelt veidi kehvem. Dušist jooksis jahe vesi ja rõdu asemel oli aken, mis vaatas vastu teist majaseina.
Hommikul osalesime hotellis pakutaval hommikusöögil, mis seekord ei juhtunud olema rahvusvaheline, vaid seesama kohalik gusiin, mida igapäevaselt sööma oleme harjunud. Suuresti käimegi iganädalaselt reisimas seetõttu, et oma toidulauale veidi vaheldust saaks nii toidukoguste kui valikute suhtes. Edasi võtsime suuna randa  Serendety Beach, mis tundus kaardil küllalt lähedal asuvat. Seetõttu otsustasime kõndimise kasuks. Nõnda saime kõrvetava päikse käes 5,5km läbi erinevate elamurajoonide jalutada, et jõuda randa, mis kaetud kaluripaatide, -võrkude ja prügiga. Otsustasime kolmelt riigisiseselt turistilt aru pärida, kas oleme ikka õigesse kohta välja jõudnud. Ilmselt nägid nad meie rahulolematust ning kutsusid meid endaga kaasa Paradise Beachi, mis asub linnast 9km kaugusel  ning sinna jõudmiseks tuleb kasutada ka paadi teenust. Kuna avanev vaatepilt oli tõepoolest väga erinev piltidel kujutatust, otsustasime nendega Paradiisi randa kaasa sõita.
Paradiisi rand oli tõepoolest kaunis, avar ja puhas! Soovisime algul inimestest veidi eemale minna, et omakeskis ujuda ja aega veeta, kuid rannavalve ei lubanud meil väikesest eraldatud rannaalast väljuda. Saime vaid mõned minutid ujuda ja laitega mängida, kui seesama rannavalvur meie juurde tuli ja pakkus võimalust veidi kaugemale minna. Nimelt suur osa kohalikke turiste tuleb isemaalt ning ei oska ujuda. Meid ujumas nähes, püüavad nad aga meid jäljendada ning võivad seetõttu hätta sattuda. Nõnda saime oma tahtmise ja liikusime rahvamassidest veidi eemale. Õhtuhakul pöördusime tagasi hotelli, otsisime uue öömaja sealsamas lähedal ning sõime õhtusöögiks jäätist.
Esmaspäeva hommikut alustasime hommikusöögiga prantsusepäraes kohvikus, kus tellisin soojale võileivale lisaks šokolaadiga crossanti ja cappocino. Ma polnud Indiasse saabumisest saadik kohvi joonud ning nautisin seda tassitäit väga. Edasi otsustasime promenaadi ka päevavalguses vaadata ning seejärel suundusima tagasi Paradiisi randa.
Teisipäeval tuli meil alustada tagasiteed koju. Otsustasime siiski minna raudteejaama , sest internetist leitud info kohaselt peaks Pondist Trichysse siiski ka rongiga pääsema. Meie info kohaselt pidi rong kell 11 paiku lahkuma ning nõnda sättisime enda 10ks raudteejaama. Seal selgus aga, et rong läheb alles kella 13 ajal ning pileti saame osta alates 11.30st. Trichysse pidime nõnda jõudma siiski tunni võrra varem kui bussiga reisides ning seetõttu otsustasime ikka rongi oodata. Aega tegime parajaks lähedal asuvatel tänavatel jalutades. Sattusime kõndima moslemite elamurajooni, mille tänavad olid puhtad ning ümbritsetud kaunite majadega. Juhtusime mööduma väikesest poeputkast, mille aknal märkasime wc-paberi rulle. Loomulikult tuli meil sinna sisse astuda ning soetasime lausa kaks pakki. Meil oli siin juba väike kriis tekkinud, kuid nüüd pole tarvis enam projekti lõpuni muretseda. Poes müüdi ka palju muud kaupa, mida varem siinmail kohanud ei ole. Näiteks oli neil Milka šokolaadi ja minu paariline tundis suurt heameelt dieet cola üle.
Rongisõit osutus aga pikemaks, kui planeeritud. Mingil põhjusel seisime ühes jaamas väga pikalt ning tegime pikki peatusi ka jaamade vahel. Infot meile ei jagatud, mis põhjusel rong edasi ei liiknud. Kuna õues oli juba pime, rongis aknad-uksed avatud ja laelambid põlesid, siis seisakue ajal hakkasid meid kimbutama hordides sisse lennanud putukad. Meeldivast, kiirest ja mugavast rongisõidust sai hoopis pikaks veninud väsitav istumine putukate seltsis. Jõudsime Trichysse üle tunni hiljem, kui oleksime seda bussiga sõites teinud ning seetõttu tundsime muret, kas ikka jõuame viimasele busiile, mis meid Karurist Pothanuri viib. Õnneks siiski üks buss oli veel minemas, kui see oli läbisõitev buss, mistõttu ei pannud ta meid maha mitte bussijaamas, vaid suvalisel tänavanurgal. Ööpimeduses läks meil veidi aega välja selgitamiseks, kus me täpselt oleme ja kuhu poole kõndima peame. Kuid tegelikult olime kodule lähemal, kui seda bussijaam oleks olnud. Päeva lõpetas äikses ja vihmas koju kõndimine.
Pikk nädalavahetus oli tore ning alati on vahva näha uusi paiku ja kohata uusi inimesi. Oma rannasõpradega plaanime ühendust hoida ning kuna nad on pärit Chennaist, siis oma viimasel nädalavahetusel Chennais viibides võtame nendega taas kontakti.








GLEN projekti rahastab ASA ning koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud.


1 comment: