Kodune nädalavahetus

Sel nädalavahetusel otsustasime pikkadest bussireisidest puhata ning kodulinnas aega veeta. Mulle pakuti laupäeva pärastlõunal võimalust osaleda maailma vaimse tervise päeva puhul korraldatud üritusel. Võtsin võimaluse vastu ning nõnda seadsime end koos kohaliku kontorikaaslasega reisile. Tuli välja, et pikast bussisõidust ma siiski ei pääsenud, sest üritus toimus Salemi lähedal külakeses. Tulime veidi enne linna jõudmist bussist maha ning jäime edasist küüti ootama. Sealt võeti meid rollerite peale ning pärast veerandtunnist sõitu jõudsime väiksesse kooli, kus üritus toimus. Jõudsin eelmise nädala algul ennatlikult hõisata, et kuum hakkab järele andma. Viimased päevad on taas nagu saunas olnud ning laupäevasel ülerahvastatud bussisõidul oleksin peaaegu, et kuumuse tõttu ära minestanud. Õnneks loovutas üks kohalik noormees mulle oma istekoha, mis mu minestusest päästis.

Üritusele oli kutsutud rääkima psühhiaater ühest Salemi kliinikust. Mul õnnestus temaga enne ettekande algust veidi juttugi puhuda ning selgus, et ta olevat kunagi 6 kuud Horvaatias Zagrebi ülikooli juures diplomijärgsel õppel olnud. Nõnda luges ta mulle ette horvaatiakeelseid väljendeid, mis tal veel meeles olid. Mõned neist sarnanesid vene keelele ning olid ka minu jaoks mõistetavad. Lisaks kohtasin sellel üritusel üht õendust tudeerivat tütarlast, kes äsja teise kursuse lõpueksami sooritanud. Tema kool asub samuti Salemis ning ta kutsus mind endale külla, et saaks mulle kohalikku medkooli ja haiglat tutvustada. Plaanin sellest võimalusest kinni hakata ning lähinädalail tütarlapsele Salemisse küll sõita.

Tagasi sõitsime kuni Namakkali linnani läbi vihma rolleritel. Enne bussile istumist käisime veel läbi kohvikust, kus tee kõrvale tsilli-seeni ja meekooki maitsesime. Koju jõudes tabas mind ehmatus, kui pererahvas mu väravast tuppa haaras ning õhtusöögi kõrvale rääkis, kuidas nende koer täna Marvinit ründas. Nende kirjelduse järgi olid nad käinud haiglas ning minu paariline olevat saanud ravi. Näitati mulle ka paberit, kus olid kirjas teetanuse ja marutõve vaktsiinid ning järgnevad kuupäevad, mil haiglat tuleb külastata. Igaksjuhuks uuriti ka minult, ega mul koerahammustuse vastu mingeid vaktsiine kaasas ei ole. Samuti paluti mul Marvinile edasi öelda, et ta järgmised 6 kuud liha ei sööks, sest see pidavat koerahammustuse korral vastunäidustatud olema. Lisaks vabandati ka minu ees, et säärane kahetsusväärne juhtum aset leidis ning tehti korraldused, et edaspidi tuuakse toit meile tuppa ja me ei pea enam all söömas käima. Nende käitumise ja sõnade järgi jäi mulje, et koerarünnak oli tõsine ning tuppa minnes leian eest voodis lamava valudes oigava Marvini, kes üleni sidemete ja õmblustega kaetud. Trepist üles minnes kohtasin aga verandal jalutavat ja muusikat kuulavat heatujulist noormeest. Koerarünnak oli tõepoolest toimunud ning arsti kabinetis käidud, kuid sellest andsid tunnistust vaid paar hambajälge ja kriimu tuharal. Ühtegi õmblust ei tehtud ning haava puhastati vee ja seebiga. Minu arvamuse kohaselt oleks võinud 2-3 õmblust siiski teha ning haava puhastasin siiski ka antiseptikuga ära. Järgmisel hommikul oli Marvin tagasi arstile kutsutud, kus arst haava vaatamatagi ütles, et see on ikka liiga sügav ning vaja antibiootikume võtta. Välja kirjutati 6päevane kuur 2x250mg Amoxicilliini... See on lapse kogus! Minu jaoks üllatusena väljastati retsept antibiootikumidele roosal märkmepaberil ja ilma mingigi allkirja või templita. Lähipäevil tuleb mu paarilisel veel paaril korral arsti külastada, et ülejäänud marutõve vaktsiinid kätte saada, kuid julgen arvata, et ta jääb elama!

Pühapäeva pärastlõunal igavusest hullumise äärel olles otsustasime kuuma ja päiksega jalutama minna. Meie üllatuseks avastasime päris lähedalt tänavalt jäätisekohviku. Loomulikult otsustasime sisse astuda ning magustoitu proovida. Oli tõesti kiiduväärt kohvik! Palju erinevaid jäätisesorte ning lisaks pakuti ka värsket mahla. See on nüüd minu lemmik paik terves Pothanuris.

GLEN projekti rahastab ASA ja koordineerib Arendukoostöö Ümarlaud